MEIE ALEVIKKU SAABUB RONG-detsember 2019

On märkamatult saabunud aasta lõpp.Aeg läheb nii kiiresti.Vaatasin blogi postitusi-08.12 olin pannud üles koera ja kassi jutu ja siis olin teinud ka järgmise blogi pealkirja,mida tahtsin paari päeva jooksul kirjutada-s.o. -MEIE ALEVIKKU SAABUB RONG.Sest nii oli,samal päeval see juhtuski ja mõtlesin,et panen pealkirja juba valmis ja paari päeva jooksul kirjutan neist emotsioonidest natuke.Aga nagu öeldakse-inimene plaanib,jumal juhib.Blogi juurde sain alles täna-21.12 ning kuna rong ikkagi on meile suure tähtsusega,siis jätsin selle pealkirja,aga lisasin lõppu ka detsember 2019,et kirjutaks siis kogu kuust korraga.Sest oli jälle selline ootamatusi täis kiirteel sõitmine.
Aga rongist-seda rongi juttu hakati ajama ammu -u 5 a tagasi.Aga kui aus olla,ega ise ja kohalikud ka ei uskunud,et ta tuleb,sest teame ju neid poliitikute lubadusi.Aga aeg läks ja vaikselt hakkas asi ilmet võtma,kuigi see planeerimine võttis neil oma 3 a,siis kogu kupatuse valmimine u 9-10 kuud.Sest 2019 veebruaris nad alustasid ja detsembris juba rong sõidab.
Mäletan eelmist rongi,kui see sõitis Haapsalust Tallinna kas oli 2,5 tundi vms.Igatahes päris kaua.Aga ta oli olemas,olen sellega ise mitmeid kordi sõitnud.See oli turvaline ja kindel,et kui mõnest Haapsalu - Tallinna bussist maha jäid,või kohti polnud-sest vanasti käis neid vähem ja nii võis juhtuda,siis rongis oli alati kohti,seda hirmu polnud.Istmed olid küll kõvad ja puust,aga ega nõukogude inimene siis otsigi mugavust,ei teadnudki otsida,peaasi ,et sihtpunkti jõuad.Ja rongil oli tollal veel selline lahe õhtune väljumisaeg Tallinnast,et viimane rong tuli välja vist 00.30 vms,et kui oli Lauluväljakul mingi kontsert,siis said rahulikult sinna minna ja said rongiga Haapsallu tagasi.Väga mugav igatahes.Kõik see tuli mul meelde seoses selle rongi avamise päevaga.
Aga tähtsal päeval läksime ka kohale,et näha ajaloolist pilti ja uskumatu,et endalgi võttis silma märjaks kui see porgand,nagu nad uusi ronge nimetavad-sisse sõitis,ees kiri-TURBA!Et olemegi tagasi tsivilisatsioonis-juhhuu!Tahan öelda,et meie poes on esimesed kliendid Tallinnast juba rongiga käinud,et tulidki spetsiaalselt rongiga Turbasse ja meie poodi.Ma ise kahjuks sel päeval poes polnud,olin haige,aga see oli nii tore uudis,et inimesed võtsid vaevaks tulla,tervitused teile,kui loete neid ridu.Aga olgem ausad,kui mind ka midagi huvitab,või on vaja kauba järgi minna-siis mulle pole vahemaa probleemiks-käime elukaaslasega pidevalt kaupa otsimas üle Eesti ja mujalgi. Väga ilusat vanavara ja nõusid saab ikkagi Soomest,aga sinna ei jõua üle paari -kolme korra aastas -sõit on kallis,aga alati saab väga lahedat kaupa.Ja ma ei arva et need kohad on kaugel-ei ole,kui sa midagi otsid,siis lähedki ja nii ongi.Et loodame et rongiühendus on meie aleviku arenguks igati ok ning muidugi ootame,et see edasi Haapsallu läheks.Avamisel Jüri Ratas mainis ka,et Haapsalu projekti esimene 2 miljonit on olemas,loodame et siis ikkagi tuleb.Niipalju siis rongist.
Veel juhtus siis selline asi,et minu tervis,mis oli juba jamanud ja hõõgus vaikselt tuha all,nagu öeldakse-et näiliselt nagu korras,aga iial ei tea ,millal leek lahvatab!
Siis leek lahvataski!Oli esmaspäeva õhtu 16.12 ja päev nagu ikka,kusjuures käisin hommikul esimesel kodukoristusel,vaikselt on neid pakkumisi tulnud,et esimesele läksin siis juba koristama ja kõik oli hästi,sain koristatud,pererahvas rahul ja järgmine aeg kokku lepitud.Samuti leppisin veel ühe korteri koristamise kokku ja mõtlesin-ohoo nüüd on nagu PÄRIS töö juba,et on kalendermärkmikku vaja,kuhu päevade kaupa kirja panna,mis päeval kuhu minna.Sest amburina olen väga mugav inimene ja ei viitsi mingi paberijamaga tegeleda,info salvestan telefonisse ja siiani on sellest piisanud.Aga nüüd kui juba mitu objekti ja kontakti,siis peaks ikka paberile kirja panema.Olin elevil ja rahul,tegin plaane jne.Aga õhtul hakkasid valud kõhus uuesti-olin nii vihane-krt just nüüd,enne pühi,kui mul iga päev arvel ja planeeritud!Ootasin ikkagi terve öö,öökides potti,et ehk hommikuks vaibub ja elu läheb edasi.Aga seekord olid need valud teistmoodi,kõhus oli reaalselt nagu mingi kivi-pärast selgus,et oligi -nagu tundsingi raskust ja väga tugev iiveldus,mis ära ei kadunud ,lisaks valule.Läksime siis hommikul emosse ja sealt öeldi peaaegu kohe,sapipõies kivid ja sapipõis halvas seisus,kohe opile!Esimene mõte oli,jess,saan selle jama kaelast ära.Arvutasin kiirelt peas,et kaua nad haiglas hoiavad,sest öeldi ,et tehakse 2 auku kõhtu ja lihtne op,paari päevaga saan välja.Op tehtigi samal päeval,mul on kunagi pimesool välja võetud,aga see oli nii ammu,et ei mäletanud eriti midagi,ju siis polnud halbu emotsioone.Tänapäevane narkoosiga op,nii palju kui mina mäletan toimus nii-kõht raseeriti ära ja puhastati ka,siis viidi koos voodiga opiblokki.Seal seoti nii käed kui jalad kinnii,nagu Kristus ristil-ja vasaku käe sõrme otsa pangi mingi lulla,mis hakkas mulle voolu andma,see oli väga ebamugav.Anestesioloog rahustas,kohe jääb järgi-mõtlesin,kas tahavad vooluga uinutada v?Aga siis tehti juba veeni süst ja edasi mäletan,et mind äratati paar tundi hiljem üle,sest kell oli seinal ja see jäi meelde.Pihku anti kilekott,mille sees olid sapikivid-kusjuures ühe kivi läbimõõt oli u 5 cm ja ma ei liialda!Mind viidi uuesti palatisse,olin uimane ja unine,mis on loomulik,aga pissi häda ajas üles.Kuidagi komberdasin wc-sse,sest siibrit ei soovinud.Noh sain selle öö mööda ja hommikul kästi tõusta,teate ärge uskuge,kui öeldakse enne opi,et teeme ainult 2 VÄIKEST
auku,see on lihtne op.Noh neid auke oli vähemalt 3 ja mitte väikesed.Ja nii valusad et ma lihtsalt iseseisvalt püsti ei saanud.Aga tänapäeval on voodite kohal need kraana moodi asjad,mille abil ennast püsti ajad,selle abiga sain püsti,aga see oli ikka põrguvalu.
Ja iiveldus oli ka veel alles,samuti oli kõhtu torgatud dreen,nii nad ütlesid,see korjas siis ära mäda vms.Mind hoitigi pärast opi haiglas 1 päev ja siis sain välja,kuigi ma ei kujutanud ette mida ma seal kodus teen ,seal pole ju kraanat,ainult elukaaslane,kes oma pikkusega kraana mõõdu välja annab.Ja nii oligi ,kui koju sain,siis ainult tänu temale sain voodisse,püsti,wc-sse jne.Aga täna on juba opist möödas 4 päeva ja nüüd pole enam kraanat vaja.Point oli selles,et mida rohkem hakkad liikuma,seda tuge
vamaks muutud ja kiiremini paraned.Haiglas öeldi ka järgmisel päeval pärast opi,et hakake mööda koridori kõndima.Ma vahtisin seda med.õde-kes nägi välja nagu polkovniku lesk-eakas vene proua-nagu ilmutust.Mul on ju niiiii valus,tahan magada -mis jalutamine.Tagantjärgi mõeldes ta soovitus oli õige,aga laske inimesel 1 päev välja puhata ja saatke siis staadionile ringe tegema.Ja mis ma veel tähele panin selle paari korraga,mis olen viimaste kuudega haiglas olnud-teenindav personal on u 99 protsenti vene rahvusest.Uskumatu-kas eestikeelsed õed kõik Soomes v?
Aga jah nii on.Õnneks on see jama nüüd läbi ja loodame,et tervis taastub.Muidugi on mul kuu aega dieettoit,et verivorstid ja lihad jm,neid ei tohi,aga see ongi hea,saan kaalu alla ja kui aus olla polegi isu,sest nii kui neid vaatan,tulevad need valud meelde.PRR -ei taha uuesti haiglasse sattuda!!
Veel tahan tänada abi eest meie poe vabatahtlikku Helmit,kes ennastsalgavalt poe üle võttis ja toimetas seal kuni haige olen.Kallis Helmi,tänan jumalat sinu eest,et ta sind mu teele juhatas-ilma sinuta oleksin kutu olnud.Samuti tänan abi eest ka Urvet,kes detsembris aitas müükidel ja on alati valmis appi tulema kui palun.Ja muidugi mu kallis kaasa-ta oli iga kell valmis haiglasse sõitma või kuhu vaja-armas Jaak,tänan ka sind!
Kui Helmi poes oli,siis külastasid poodi 2 härrasmeest Inglismaalt,mitte inglased,aga eestlased,kes elavad seal.Ja nad rääkisid,et jälgivad meie lehte FB-s,mida oli väga tore kuulda.Meil on Inglismaal ka üks püsiklient-proua Eve-tervisi ka temale,meeldiv teada,et me kellegile ikka silma  oleme jäänud.Pr.Evele olen juba 3 pakki saatnud ja jaanuaris tuleb veel üks saatmine.Vahemaa pole takistuseks,nagu ennist juba mainisin.Pühade ajal oleme saadaval,sest palju rahvast liikumas ja rong ju ka,et kes soovib võib läbi astuda.
Seniks aga soovime oma väikese kollektiivi poolt kõigile üle maailma,kes meid jälgivad-häid jõule ja head uut aastat.Hoide oma tervist ja lähedasi-see on kõige tähtsam!

Kass ja koer pool aastat koos.

Võtsime pool aastat tagasi kutsika,õigemini kinkisime mu elukaaslasele.Tal oli aasta tagasi insult ja ta tahtis omale väikest taskukoera seltsiks.
 Kuna mina olen kassiinimene-kuigi nüüd olen oma orientatsiooni muutnud-siis oli see koera valimine tookord pähkel.Tuli välja,et see nummi York Terjer,kelle suvel ostsime ja kes pidi kasvama kuni 3 kg on nüüdseks 7 kuune ja kaalub 6,5 kg ning taskusse ei mahu ta enam ammugi.Või siis peavad eriti suured taskud olema.Et selles suhtes tõmmati nahk üle kõrvade.Aga ise aruatasime,nii palju kui maksid-nii palju ka said.Oleks rohkem maksnud,oleks ka pisema saanud.Ja muud polegi.Aga ega loom selles süüdi pole ja ta on meile armas, nunnu ja meie pere liige.
Ainuke jama on kassiga,kes siiamaani koera omaks pole võtnud.Betty on pooleldi pärslane.Ta on väga vaikne ja omaette hoidev kass.Kui vahest lapsed toovad hoida  oma kassi,kes u nädala meil elab,siis ka alguses susisetakse,aga juba mõne päeva möödudes mängivad ja ajavad üksteist taga.Lootsime,et ka koeraga on nii,aga võta näpust.
Kassil on väga pikk karv,lisaks aluskarv,proovin seda kogu aeg kammida,aga selle aja jooksul kui koer tuli,on asi hullemaks läinud.Pusad tulid rutem ja neid oli rohkem.Kui varem Betty lasi neid kammida,siis nüüd oli ta nagu metskass,kui juba kammiga tulen,teeb sellist jubedat häält,nagu ma tahaks teda tappa.
Ainus võimalus olukorda parandada oli viia kass juuksurisse.Ta oli paar korda seal ka varem käinud,aga kuna sellega kaasneb alati narkoos,siis oleme püüdnud pikemaid vahesid teha,sest ega tihe narkoos ka hea ole.Kuid polnud enam pääsu,sest juba kassi silitamisel,need pusad kiskusid ta nahka ja ta oli valus.
Mõeldud-tehtud,panime aja kinni ja kui päev saabus viisime kassi pügalasse.
Kui ta paari tunni pärast kätte saime,oli ta paljas nagu rotipoeg ja narkoosist uimane.Nüüd paar nädalat hiljem võib öelda,et see oli õige samm.Loom on elavnenud,ta tuleb jälle sülle ja proovime mängida,koera suhtes on ka aktiivsem-annab talle käpaga kui ligemale tuleb.Loodame et aja möödudes kass ikka lepib koeraga,see oleks meie suurim soov.

Bambustekid ja padjad.

Juba tükk aega müüme uusi Eestis valmistatud tekke ja patju.Kuidas nad meieni jõudsid ,on ka huvitav lugu.
Kuna suveperioodil käime oma kaubaga ka laatadel,siis u 1,5 a tagasi Luige laadal,kus on esindatud ka käsitöö tegijad,sattus meie kõrvale müüma üks väikefirma oma tekkide,patjadega.Alguses ei arvanud ma midagi,vaatasin neid nagu voodipesumüüjaid,keda minu arust on liiga palju.Ikka mõtlen,et huvitav,kas keegi ostab ka nende voodipesu nii meeletult,et neil tasub sellega tegeleda.Mäletan et kui olime mehega Soomes tööl,siis selle aasta jooksul käisime vabal ajal Helsingi kauplusi kammimas.Ja kui seal olid allahindlused,mis ikka tõesti olid hea hinnaga,mitte nii nagu Eestis,et kirjutavad reklaamis-kuni 70 protsenti ja siis üks kõige nõmedam jope nt.ongi suure alega,aga teistel on allahindlust tehtud u 5 euri,kui hind on 250 euri-nõme!Ja sellistel allahindlustel sattusime nii mõnegi voodipesu ale peale ning loomulikult ostsin  komplekte,samuti eraldi linu ,padjapüüre jm.Ühesõnaga,mul on siiani kapis uut voodipesu ,mida pole veel kasutanud,kuigi juba 4 aastat on möödas.Aga noh inimesi on erinevaid,kes vahetab võib-olla iga aasta,kes ostab kingituseks,kes tahab kogu aeg et oleks uue mustriga vms,kes kogub neid.Et pole minu asi arvustada.Aga miks seda jahun-sest minu arust neid tekke ja patju müüdi ka päris palju,isegi meie alevikus käib üks Viljandi firma müümas aeg-ajalt oma staffi.Ja isegi nemad jätsid suve lõpul tulemata,kuigi olid ennast välja reklaaminud kohalikus lehes,tuues põhjuseks- vihma sadas ja nad ei hakanud sõitma ja ostetakse vähe.
Ja siis esimene kord kui tekimüüjad meie kõrvale maandusid,siis läksid mul imestusest silmad punni,mis toimuma hakkas.Ma ei saa öelda,et just iga inimene,kes nende leti juurde astus-ostis midagi.Aga enam-vähem.Päeva lõpuks läksin ise ka juurde ja ostsin  paar patja,sest vanad olid juba pannkookideks magatud.Sinna see asi jäi,mõtlesin,et kokkusattumus,ju nad reklaamisid ennast kuskil ja siis tulidki kõik kohale,kel patju vm vaja.Läks mööda pool aastat ja jällegi trehvasime neid laadal.Ja sama pull jätkus-inimesed lahkusid ,võttes kaasa hunnikutes tekke ja patju.Aga siis läks mul tuluke põlema,kui nii hästi neid ostetakse,siis ei saa olla ju mingi jama tootega,seda enam-me ise olime oma patjadega ka rahul.Sest sa ei saa sitta toodet-vabandage väljendust- laadalt laadale müüa  sellistes kogustes.Muidugi hind oli ka soodne,aga kuna veendusin ise ,et padi on okei,siis miks mitte osta norm toode soodsa hinnaga ,aga mitte maksta ulmeliselt hinda ühe padja eest.Seda enam,et sa ei maga temaga 25 aastat,mingi aja jooksul,vahetad ikka välja.Siis astusingi ligi nende bossile ja palusin ka meie tagasihoidlikule MTÜ-le eraldada müügiks mõned padjad ja tekid,et äkki meie inimesed ka tahavad seda toredat kaupa.Ja see tragi naine oli nõus.Ta lausa usaldas meile realisatsiooni peale kauba ja sain valida oma tunde järgi,mida soovin.Olin seitsmendas taevas,kui nii võib öelda,Sain ju uue põneva kauba,mida oma inimestele pakkuda ja mis kõige tähtsam hind oli sõbralik.Sest olgem ausad,maarahvas on väga hinnatundlik ja sellega pean kogu aeg arvestama.
Nüüd oleme neid vahvaid tooteid müünud juba u aasta.Ja pole kordagi kahetsenud.Vastupidi,inimesed on rahul,et kaup tuuakse neile koju kätte ja veel hea hinnaga.Suur eelis selle kauba juures on ka see,et need tooted on valmistatud Eestis.Nad on naturaalsed ja inimsõbralikud.Nende bambustoodetega on ostjad ikka väga rahul.Sest bambuskiud patjades ja tekkides on hea allergikutele,lastele,samuti imavad nad niiskust,et kel probleeme hingistamisega-soovitan,masinpestavad.Nüüd on valik suurenenud ja oleme juurde võtnud ka kallimaid tekke ja patju.Täname veel kord OÜ Norverti ja nende esileedit Kristiinat,kes meid usaldas ja viitsib Peipsi äärest meile kauba alati kohale tuua,mis pole ka väike maa.Edu Sulle hea Kristiina ja loodame jätkuvale koostööle!

TERVIST!

Igal hommikul ütleme oma elukaaslasele, lapsele, lähedastele  sõpradele - tervist  või tere vms. Aga sõnal tervis on veel teine tähendus - iseenda tervis. Tundub selline tavaline sõna ,aga tegelikult hõlmab palju suuremat tähendust,eriti siis kui tervisega probleemid tekivad.
Nii juhtus ka minuga,nädal tagasi käisin järgi kauaoodatud vaipadel Tallinnas.Meie inimesed küsivad mult igasugu asju-mida ma poodi tooksin,kõike pole võimalik tuua,aga vaibad tundusid huvitavad,eriti kui leidsin soodsa netipoe,kust kaup kohale tuua.Mõeldud tehtud,kaup peal,asusime mehega tagasiteele.Aga koduteel lõi kõhtu terav valu-nagu keegi oleks noa sisse löönud ja keeras seda.See oli nagu välk selgest taevast!Palusin masina kinni pidada ,sest ei saanud istuda,valu ajas kõverasse.Proovisin natuke käia,aga ei midagi,samuti ajas oksele.Ütlesin mehele,et koduni pole enam palju,kannatan ära.Kodus kallistasin wc potti ja nagu kergem hakkas.Tegin kummeliteed ja valu andis järgi.Kell hakkas ka juba 15.00 saama,oli reedene päev ja läksin ikkagi poodi,kuigi mees arvas,et kas saan hakkama.Muidugi saan,ennegi saadud ju.Aga poes hakkas kergelt uuesti kõht valutama ja iiveldus ei kadunud.Kuidagi pidasin õhtuni vastu ja seda ka meie headele püsikatele Tiinale ja Piretile,kes tõid Nospat ja kummeliteed,see leevendas.Õhtul oli nagu tavakas,aga hiljem kell 21.00 hakkas uuesti valu pihta ja siis juba armu ei antud.Kannatasin kuni keskööni ,aga siis sain aru,et mida ootan,ega vist üle ei lähe.Ajasin mehe üles ja sõit kiirabi poole läks lahti.Seal selgus et valu teevad sapikivid.Hm olin küll kuulnud,et on olemas mingid kivid,mis valu teevad,aga nagu ikka,ega siis minuga need asjad ei juhtu.Mind jäeti haiglasse,oli reede öö vastu laupäeva ja öeldi,ega nädalavahetusel nagunii midagi ei tehta,et ravime sind ja esmaspäeval tehakse ultraheli vms.
Ja siis kui palatisse jõudsin ja tilgutid jälle küljes,siis mõtlesin,vot sulle -inimene mõtleb,jumal juhib.Õnneks olin palatis üksi,ses suhtes,et ega ma inimesi pelga,aga kui oled pool ööd passinud kiirabi koikus ja sind on torgitud,siis tahaks lihtsalt lesida ja proovida magada.Aga kui oleks keegi veel palatis olnud,oleks ma ta üles ajanud,siis ta oleks hakanud pärima,et mis juhtus ja mina oleks küsinud,et mis teiega juhtus jne.Siis poleks niipea magama saanud jääda.Aga nüüd sain omaette tukkuda,sest tilguti jäi külge,keerata ei saanud ja oma mõtteid mõelda.
Mis kasu on mulle nendest vaipadest,mis eile tõime kui ma neid müüa ei saa,reklaamisin igal pool välja,et tulge laupäeval ilusaid vaipu ostma ja siin ma nüüd lesin.Siis mõtled küll,et jah,kõige tähtsam on ikka tervis,mis pointi on asjadest,kui sul pole tervist et neid kasutada.Jäin ikkagi magama lõpuks,keha oli kurnatud ja tegelikult magasin maha terve järgmise päeva,päeval pandi jälle uus tilguti,tehti süsti jne,aga nende vahel magasin.Imestasin ise ka et und jätkus,aga ju siis olin ka väsinud.Alates sellest kui selle poe tegime,ega vaba päeva nagu polegi,ikka mõtled või käid poest läbi ja teed midagi või koristad.Ma olen tähele pannud,et mul need haigused tulevadki just siis,kui ma ise ka mõtlen,et peaks tagasi tõmbama,aga teen selle asja ka ära,siis puhkan,ei tule kell 7.00 poodi ,vaid proovin magada.Aga siis tuleb juba järgmine päev ja ikka ei puhka ja siis lõpuks organism tõmbabki pidurit.Seda ei juhtu küll tihti,u korra aastas,aga nii hullu valu pole veel olnud.Ei oska ma ise siis reguleerida seda puhkust ja tööd.
Olin haiglas paar päeva,esmaspäeval tehti proovid ja selgus,et sapipõis tuleb ikkagi ära oppida,aga sellega läheb veel aega,seniks lasti mind koju.Aga nüüd pean sööma dieettoitu ja raskusi ei tohi tõsta,muidu kivid mu kõhus lähevad jälle liikvele.Olen nagu hunt Punamütsikese muinasutust,kel kõht kive täis.
Tegelikult panid need paar päeva mind mõtlema küll,et kui järsku ära kukun,kas mu asjad on nii korras,et saan rahulikult lesida.Ei ole-elukaaslane ei tea meie paberimajandusest midagi,pean edaspidi ta kurssi viima,et kui midagi ootamatut juhtub,siis tal ka pilt selge.Ja poes tuleb ikka veel koristada ja tühjendada,et kui võõras sinna asendama tuleb,siis leiab kõik asjad üles mida vaja.Sest nüüd on teinekord nii,et mina tean kus miskit on,aga võõras mitte,vaja asjad riiulitele loogiliselt panna-koorekannud ühte riiulisse ,teekannud teise jne.Muidu mul oli seal selline üldine sigrimigri.Et pean konkreetsemalt paigutama asju.
Aga üldiselt oli see jälle üks õppetund,et asjad pole elus peamised,kuigi ilma nendeta me ei saa,aga kui sul pole tervist et neid asju kasutada,mida neid siis kokku ajada.Et kõigile head tervist ja jälgige oma keha,kui ta juba enne märku annab,siis tasub tagasi tõmmata varem,mitte haiglas.Ja tänan ka Jumalat,et märku andis ja aitas.

Kas mängin ainult enda pärast poodi?

Sel sügisel sai 2 aastat kui olen väikest poodi pidanud,Tegelikult u pool aastat rohkem,aga ametlikult MTÜ registreerisin 2017 oktoobris.Öeldakse,et algus on raske,aga ei arvanud et nii raske.Algus oli ju ilus,inimesed käisid ja ostsid,oli mõõnasid,aga saime sellest üle.
Nüüd on jälle selline tunne,et nagu mängin poodi- iseeendale,kedagi nagu ei huvita mida teen.Ega ei peagi huvitama!Millest sellised mõtted?Aga sellest,et rahvast käib vähe ja kui tulevad ,siis nagu muuseumis,teevad tiiru peale ja lahkuvad.Ning mina seisan lolli näoga ,proovin vestlust arendada,aga ei võeta vedu.Siis tulebki selline tunne,et miks ma siin leti taga seisan.Arved vajavad aga maksmist,firma arvele on raha vaja,aga kust võtta kui müüki pole.
Olen teinud koostöölepingud 3 hulgimüügifirmaga,toon sealt uut kaupa.Aga osad inimesed kes tulevad poodi,mõtlevad,et kõike saab tasuta.Uuele kaubale ei pane ma suurt juurdehindlust,palju asju müün omahinnaga ja mis seisma jäävad,need lähevad lõpuks sentide eest.Neid asju toon sisse,et meie poodi külastaks ka selliseid inimesi,keda vanad asjad ei huvita,eelkõige kohalikud elanikud,et nad saaksid vajalikke tarbekaupu kodu lähedalt.Aga tihtilugu mõtlen,on mul seda vaja-tuua neid asju,osa asju toon tellimuse peale,kui keegi soovib midagi-nendega on lihtne,nemad ostavad alati.Aga ülejäänud asjad,mis seisma jäävad,ma ei pea ju neid tooma.Kas on üldse seda poodi vaja,teen e-poe ja asi ants.Aga kus ma siis kaupa hoian?Koju neid nõudekuhilaid ei vii ju.
Ja tegelikult see poe idee-taaskasutus tegelikult mulle meeldib,inimestele ka meeldib-nagu olen aru saanud,aga üks asi mis meie tegevust pidurdab on ka ruumipuudus.Sest meilt käib läbi palju asju,mis me tegelikult lihtsalt saadame järgmisse külakeskusse,kuna ruumipuudus ei luba neid endale jätta.Näiteks eelmine laupäev kuulutasin välja ,et väikeses toas kõik riided on tasuta.Noh natuke rahvast käis,aga esmaspäeva hommikul panin kokku 10 suurt prügikotitäit riideid ja kutsusin proua,kes asju edasi viib järgi.Ja oligi käes juba tuldigi küsima poiste riideid-aga need panin kotti,siis suuremate naiste riided-need läksid ka edasi ja lihtsaid poiste kindaid-kindaid,salle,mütse oli kolm kastitäit,2 andsin edasi ja see kast mis meile jäi-seal oli küll kindaid,aga mitte poistele.Siis tuleb küll selline tunne,et mida värki!Ja tegelikult oleme proovinud ka sorteerida,et jätame igast sordist midagi,aga siis ei tule keegi midagi küsima ja lõpuks lähevad asjad ikkagi naabervalda.
Plaanisin tehaselt ühe toa juurde küsida,niiöelda laoks,poepinda laiendada ei saa,et siis ladustaks need asjad,mida ei raatsi ära visata või edasi anda teise ruumi ja nad ootavad oma aega.Aga see tähendaks lisakulu ,väikese 20 ruutmeeri juurde rentimine lisaks rendile 100 euri,mõtled et pole ju nii suur summa.Aga tegelikult ikka on.Nii et nokk kinni saba lahti.
Aga vaatame mis elu toob,kui ikka madalseis jätkub,eks siis vaatame edasi.Päev korraga!

Hingede päev.

Need armsad,kellest jäime ilma,on tegelikult alles meie sees-nad on nii ligi et ei torka silma-nii nagu valgus tolmukübemes.Leelo Tungal
Olen oma elu jooksul kaotanud 2 mulle väga olulist inimest,keda pea iga päev meelde tuletan.Esimene oli mu vanaema,ta oli just selline vanaema,nagu igal pool kujutatakse,et rätik peas,nägu naerul ja põll ees.Minu lapsepõlve õnnelikumad ajad olid koolivaheajad maal vanaema ja vanaisa juures.Siis hakkas suvi juba mai lõpus ja kestis augusti lõpuni.Vanaema ja vanaisa elasid maal väikeses külas,kus oli üks külapood,postkontor ja kord nädalas käis rändkino.Vanavanemad pidasid loomi,alguses oli neil lehm,pärast nutriad.Sellised veerotid,kes elasid puurides,aga igas puuris pidi olema ka veenõus,kus nad ujusid.Neid kasvatati nahkade pärast.Sest välimus oli neil küll suure roti oma.Alguses pelgasin neid,aga pärast nähes kuidas vanaisa nendega jutustab,siis see hirm kadus.Põnev oli neid jälgida,nad sõid oma toitu,seistes tagumistel käppadel ja hoides toitu esimeste käppade vahel,isegi putru,mida vanaisa neile keetis-seda toppisid nad esimeste käppadega suhu.Nõukaajal need nahad olid moes.Mäletan et nii mu emal kui ta õel-mõlematel olid vanaisalt saadud nahkadest tehtud mütsid,kraed jne.Kuigi mina selle naha ilu tollal ei osanud näha,selline karm,sile ja külm. Vanaema tegi kõik et mul oleks maal hea ja mõnus olla ja tundsin ennast seal hoituna.Kui ta lahkus ootamatult insuldi järel,ei saanudki ma sellest üle.Vaid tõmbusin üha rohkem endasse ja see mõjus mu puberteedieale ka põrutavalt.Kui vanaema suri,olin u 9-10,et taganjärgi on kahju,ta oleks võinud u 10 aastatki kauem elada ja mu elu oleks hoopis teisiti kulgenud.Aga mis enam.Põhiline on see,et kui mul on raske,siis mõtlen vanaemale ja kujutan ette,mis nõu ta mulle annaks ning mul hakkab kergem.Tänud sulle ,et olemas olid.
Teine armas inimene,kes mult ootamatult ära võeti oli mu sõbranna Ilse.Ta oli must 7 a vanem ja innustas mind kõiges,samuti oli mulle suureks eeskujuks.Tal oli väga hea maitse ja kunstianne.Aga ta ei jõudnudki seda niimoodi kasutada,nagu oleks võinud.Sest igapäeva rutiin segas vahele.Kui ta oleks praegu veel alles,teeksin taaskasutust koos temaga ja meil oleks oma käest võtta kõik töötoad ja kunstiringid jm.Ta jäi ühel pimedal sügisõhtul auto alla-ei kandnud helkurit ja auto ei näinud teda.Surm oli silmapilkne.Olin siis veel Tallinnas restoranis tööl ja mäletan kui ta elukaaslane helistas mulle,et Ilse jäi auto alla,ütlesin et kutsu kiirabi,sest ma ei tahtnud uskuda kõige hullemat-ta vastas,et kiirabi juba viis ta minema-karjusin talle et kõik saab korda,ma TEAN.Aga ei saanud...Mulle mõjus see niimoodi,et ma ei saanud magada ja sain esimest korda ärevushoo,mäletan et see oli selline tunne,et nagu vibratsioon on sees,kõik väriseb ja mitte midagi ei saa teha,aga magada ka ei saa.Läksin perearsti juurde ja küsisin unerohtu või midagi rahustavat.Kirjutati Zanax välja,mõtlesin,et see ongi see kurikuulus unerohi,millest võib sõltuvusse jääda.Proovisin seda võtta,aga see pani momentaalselt magama.Kõige hullem,et võtsin seda hommikul kui tööle läksin,et saaks tööl olla,aga vastupidi ma ei suutnud silmigi lahti hoida.Kuidagi pidasin selle päeva vastu,aga rohkem seda rohtu ei puutunud ka.Kuidagi elasin need päevad ja matused üle.Teades,et aeg on see mis parandab haavad.Ja nii oligi,aga ikkagi oled sa mul meeles kallis sõbrants,homme on su sünniaastapäev,et hei-hei kus iganes sa oled,palju õnne sulle!
Selle ärevushoo kohta-paar korda on mul see veel tulnud,just siis kui ellu tuleb midagi väga hullu,mis paneb närvitsema.Aga nüüd proovin magamisega sellest üle saada,sest see kõige ohutum.
Pühapäeval käisin esimest korda meie kandi kirikus,kus oli hingede päeva jumalateenistus.Alguses mõtlesin,et kuidas seal on,sest pole varem Luteri kirikus teenistusel käinud.Aga tegelikult mulle väga meeldis nii jutlus kui kõik see õhkkond mis seal oli.Sel päeval oli ka armulaud ja mul lubati sellest osa võtta.Mul tulid pisarad silma kui selles osalesin.Tänud armas Jumal,et lubasid seal viibida ning kaitse ja hoia meid kõiki.Aamen.

Lähemalt korterite tühjendusest.

Nagu juba lugeda võib oleme Taaskasutus ja see tähendab seda,et suur osa kaupa tuleb meile inimestelt,kes toovad need ise meile või siis helistavad-lepime kokku ja läheme asjadele järgi.
Aga pakume ka korteri tühjendus teenust.Kuid paljud inimesed EI SAA aru,mis tähendab see teenusena. Nemad arvavad,et me viime ära prahi ja sellest piisab.Olen nüüd uurinud internetist erinevate prügifirmade hinnakirju-alati kui keegi soovib oma vanast mööblist või prahist vabaneda-maksab töö tellija konteineri rendi,mis kõigub 300 ja 400 ja euri vahe.Siis lisaks tassijatele tunnitasu 20 euri tund,tavaliselt kui korter on asju täis,siis oma 5-6 tundi päevas  ikka tassid  ja peab ikka 2 meest olema,et mööblit alla saada.Kui pole prahti teeb ühe päevaga selle otsa ära.ja arve prügifirmale tuleks inimesel siis u -konteiner-350 euri + 2 inimest,kes 5 tundi tassisid-2x100 euri,kokku summa 550 euri päev,aga kui on suurem korter või rohkem prahti,siis läheb 2-3 päeva-et kokku u 1500-2000 euri.Aga prügifirma viib siis kõik ära mis korteris,tema ei hakka asju valima või siis peab omanik kohal olema ja ütlema,et seda ei vii või see jääb siia.Tundub tegelikult lihtne et mis siis ikka.Ainult et hind on krõbe.Sest kui meid tellida,tasud vaid  konteinerite eest,rohkem me raha ei küsi.
Ja siis kui prügilate hinnad teada, hakkab korteri omanik,pärija vms otsima odavamaid võimalusi.On ju olemas taaskasutused,küll Tallinnas ja mujal.Helistades Tallinna taaskasutustesse,selgub,et nemad võtavad valikuliselt  mööblit aga enne tuleb neile pildid saata asjadest. Nõusid ja kodutarbeid võtavad ka vastu, nendega on lihtsam,ei pea pilte saatma,viid lihtsalt kohale.Aga kuidas prahist ja mööblist lahti saada.Siis tavaliselt inimene googeldab ja satub meie peale.sest meil kirjas,et viime TASUTA ära teile mittevajalikud asjad,s.h.prahi.Sest asjad ongi meie töötasu,prahi tassimise eest.Aga siis selgub järgmine jama-kutsutakse meid kohale,aguses kõik ilus kena,aga kui oleme prahi ära viinud,siis asju enam anda ei taheta.Aga meie oleme meestele maksnud,me ei suuda maksta 20 euri tund,vaid 30-35 euri päev.Prahti ja asju täis korteri tühjendamiseks peab ikka arvestama 2-3 päevaga.Siis tuleks tasuda 2 konteineri tasu u 700,poole odavam kui tellida prügifirmat.
Kuid siis hakkab jant pihta,need asjad ,mis alguses meile töötasuks lubati,neid kas tahetakse tagasi või küsitakse nende eest raha.Ja lõppkokkuvõtteks oleme ikka meie lollid,pahad ja ahned,kes TAHAVAD asju,mida pärijad algselt meile lubasid.Aga selle peale ei tulda,et oleme 2 päeva prahti alla tassinud.Tavaliselt need korterid haisevad,on täis kusepudeleid ,sitta jm.Selline töö on ka prügifirmadel kallima hinnaga.Aga inimene vaatab,et  praht on eest ära,asjadele ligipääs olemas ja mida te siit veel tahate?
Aga kallid inimesed,kui te ei raatsi asju loovutada,siis lihtsam tellida prügiauto,tasuda neile see 350 euri + tassijad ja keegi ei võta teie asju.
Et nüüd kui on sellised jamad tekkinud,teeme ka oma hinnakirja ja lepingu,kuhu paneme kirja,mis on meie tööülesanded  ja inimene paneb kirja kust mida võtta tohib.Samuti kaalume hoolikalt igat väljakutset.Sest need on tegelikult kõigest asjad ja läbi suure tüli ja sõimamise -selliseid asju pole meile vaja.Las nad jäävad  pigem sinna korterisse v majja,kui et toovad tüli majja.Ning las pärijad kaklevad siis nende pärast edasi.
Aga enamus inimesi,kes meid on kutsunud,on ikka mõistlikud ja ei aja juuksekarva lõhki.Nendega on olnud rõõm koos töötada ja ootame endiselt tööpakkumisi ,sest oleme ära päästnud palju vahvaid vanu asju,mis on endale leidnud uued kodud ja toonud uutele omanikele rõõmu.

Kaltsukates shoppaja välimääraja.

Meie poe eluiga sõltub klientidest,kes meid külastavad.Me teame oma puudusi ja vigu,et meil on kitsas,asjad on põrandal kastides.On käinud inimesi,kes on öelnud,et miks me seda vana kola siin hoiame-pange riiulitele korralik uus kaup.Aga meile on armas just see vana,nad on nii erilised.Muidugi on ka uut kaupa,aga meil ongi nagu miksimine uue ja vanaga.Ja mis veel olen tähele pannud,on hetki kui hakkab see kitsikus vastu ja teed südame kõvaks ja saadad kastidega nõusid,klaase jm minemaNing kohe järgmine päev tuleb inimene,kes otsib just seda tüüpi tasse,mille eelmine päev olin ära saatnud.Kuhu meie asjad edasi lähevad?Katkised asjad viime jäätmejaama,aga riided ja nõud kastidega-need lähevad Harjumaale teise väikesse alevikku,kus külakeskus jagab nad laiali kellele vaja.Et täielik taaskasutus.Prügimäele lähevad ainult katkised asjad.
Olen ammu tahtnud kirjutada inimestest kes meie poes käivad.Lihtsalt sellepärast,et nii huvitav on inimesi jälgida.Kui ma noor olin ja Tallinnas kutsekas käisin,siis kooli ühikas oli Tondil,kool aga asus Narva mnt alguses-Karukool-nii oli ta rahvanimetus.Ja siis sõitsime iga päev rongiga-sest see oli põnevam,kuigi tramm käis ka-kooli.Ja alati sõbrannaga jälgisime inimesi rongis ja kõige põnevam oli siis,kui pärast kooli läksime Balti Jaama.Siis oli veel see päris Balti Jaam,kus tuias ringi igasugu rahvast,kes kohale tulnud tervest NSVL-st.Jõudsime Balta-nii teda slängis hüüti-peale lõunat,vaatasime rongiaja ,aga mitte selle,mis kohe läks,vaid mingi paar tundi hilisema ja siis istusime puupinkidel ja lihtsalt jälgisime inimtüüpe.See oli nii põnev,mõtled veel juurde,et mis elu ta võiks elada ja mis ta Balti Jaamas teeb jne.Sellest ajast on see harjumus jäänud.

Meie väikest poodi külastab vaatamata lollile asukohale ikka arvestatav hulk inimesi,ning jälgimist on küllaga.

Üks sort on UUDISHIMULIKUD-need on need inimesed,kes on meie lehte FB-s juhuslikult näinud või lausa jälgivad meid.Ja on ilusate piltide peale õnge läinud.Aga kohale tulles,saavad suure pettumuse osaliseks-et meil on nii kitsas-pildilt paistab palju suurem teie pood ja tavaliselt need asjad,mida nad on FB-s näinud,on ammu juba ära ostetud.Siis muidugi vabandan,et meil on ruumipuudus  ja et tulevikus palume enne uurida,kas soovitud asi on alles,kasvõi helistada või kirjutada sõnumitesse ,siis kindel,et ei tee tühja sõitu.Tavaliselt need inimesed ei osta midagi ja saavad oma uudishimu rahuldatud ja silmis ka väike pettumuse läige-et pildil oli palju suurem ja ilusam see teie pood...

Järgmised on KINDLA PEALE TULIJAD-nemad teavad mida nad tahavad ja sisse tulles,kas vuristavad kohe oma soovid ette või tehes ringi peale küsivad siis.Nemad teavad mis tahavad ja tühja-tähja peale aega ei raiska.Aga igaks juhuks teevad tiiru peale,et äkki jääb midagi põnevat veel silma.Nemad reeglina ostavad,sest kohale on sõidetud ja tühi sõit,see pole nende teema.

Kolmandaks on kohalikud memmed,kes igavusest külastavad poodi u kord kuus-nad on kaasaegsed,kasutavad FB-d ja on kursis kui midagi postitan-eriti uut hulgilao kaupa.Aga muu neid ei huvita,sest nõud jm on neil juba ju kodus olemas-potid pannid,taldrikud jm.Mis on ka arusaadav,ega siis 70 aastasel ei hakka kõiki nõusid välja vahetama,veel vähem kasutatud asjade vastu.Ja samas nõukaaegses stiilis nõusid on neil kodus ka sektsioonkapid pilgeni täis.Nemad ostavad ütleme üle 1 korra,et 1 kuu ostavad,järgmisel mitte ja u 1-2 euri eest.Aga abiks ikka.

Neljas tüüp on need,kes on meid ka Fb-s näinud,aga ei satu siia kanti,aga kui siis mõned korrad aastas satuvad meist mööda sõitma,siis astuvad kindlasti sisse.Nad ei ole nõudlikud,saavad aru,et on ruumikitsikus ja siis nad vaatavad üksipulgi kõik läbi ja ostavad ka mõnuga.Nemad on juba nagu vanad tuttavad,keda ootad ja keda kallistades ära saadad.Alati ostavad ja on ka selle vähesega rahul,mis momendil pakkuda on.Meie lemmikud-püsikad.

Viies tüüp on nn.antiigihuvilised-targutajad,nemad tulevad tavaliselt kas üksi või on kaasas keegi kaaslane,keda vanad asjad ei huvita,aga on sunnitud poes ringi tuiama,sest kaaslane tahab leida midagi põnevat.Ja see põnev kui ta leiab,siis see on tema jaoks ulme hinnaga,kuigi ta võib maksta u 1.50-aga ei see on liiiiga kallis.Siis peab halvustama meid ja üleolevalt rääkima,et kaaslane ikka aru saaks,et see pood on nii nõme ja ta ise on niiii tark.Aga kui pood on nõme,miks sa siis tuled siia?

Kuuendad on naised,kes tegelikult tahaksid meie poes rohkem ringi vaadata,aga nende mehed on konkreetsed mühakad,kes ei saa aru-MIDA on siin vaadata.Nad tulevad küll koos naisega poodi sisse ja siis halvustavad igat asja ja poodi ja üldse kõike.Naine proovib siis asja siluda,aga saab aru,et lihtsam on ruttu otsitav asi üles leida ja jalga lasta.Lootuses,et äkki tulevikus saab üksi siia tuuseldama tulla.Tavaliselt midagi nad ostavad,sest naine ikka tuleb mingi asja järgi,muidu poleks ta veennud meest sisse keerama.

Ja siis on meie peamised kliendid,toredad inimesed,kes tulevad meile,tõmbavad kõhu sisse,kui on kitsas ja ei kiru ega vannu,vaid elavad kaasa meie väikesele argipäevale,tihti on neil siinkandis kas maamaja v suvila,et käivad ka korra paari kuu jooksul,aga oleme neile meelde jäänud,et kui siiakanti satuvad,siis alati astuvad läbi.Vot nemad ongi meie poe põhilised tegijad,kellega saab kõiki maailma asju arutada ja kes alati ostavad ja keda ka alati tagasi ootame.Ning kes annavad jõudu poodi edasi teha ja rasketest aegadest üle olla.Respect!

Aga üldiselt ootame kõiki ,kes iganes oled ja kus iganes asud,ole kes oled,aga astu läbi ja ära mõtle,et siis kogu aeg ja kõiki jälgime.Tavaliselt on meil tuhat toimetust,et lihtsalt jälgimiseks ja passimiseks aega napib.Ja samas võite ise välja käia kaltsukate müüjate välimääraja!!!

Müük FB kaudu-head ja vead.

Oma väikese poe ülevalpidamiseks kasutan kogu aeg meie kõikvõimast FB-d-sest kellel siis tänapäeval ei ole FB kontot ja kui pole,siis kas on väga põhimõttekindel inimene või ei jaga ta arvutist ööd ega mütsi.Kui aus olla meid on FB väga palju aidanud,mõtlen reklaami ja pildile saamist.Kuidas veel oleks ma saanud ennast tutvustada-et vot näete,olen üks ullike Turbast,kes kogub nõukaaegseid nõusid ja muud staffi ja kui huvi tulge vaatama ja ostma.Selleks oleks vaja olnud sitaks pappi jm,et neid kuulutusi üles panna.See Zuckerberg oli omas ajas ikka geenius,et sellise süsteemi välja mõtles ja veel n.ö. tasuta.Kui Fb s lehe tegin,siis proovisin ka nende tasulist reklaami varianti-s.o. et  Fb pakub välja- jagan su postitust u 3 euri eest ja see jõuab ma mäleta kui paljude inimesteni.Muidugi läksin õnge-mis on 3 euri,kui mu postitust näeb u 10 000?-no niipalju polnud,aga 5000 kindlasti.Loomulikult tellisin selle reklaami ja toimiski!Vinge oli näha kui minu nõukaaegsed serviisid nagu filmis jooksid kuskil fb seinal või külje peal või kus iganes FB-s.Olin ülimalt rahul-olen ikka tegija!Aga siis hakkas nii juhtuma-järgmine kord kui mingit uut asja reklaamisin-ütles FB et postita see 4 euri eest,ok 4 euri pole ka hullu-teeme! Siis mingid päevad hiljem oli jälle vaja midagi jagada rahvale-siis juba ütles,et sinu kaup jõuab inimesteni 8 euri eest!Hm,nii palju küll pole nõus maksma ja kui panin-ei soovi reklaami-siis ta ikkagi ilmus ja arvelt läks raha maha.See hakkas juba närvi ajama-mida pekki-jutt oli ju 3 euri ja kõik!Lõpuks oli asi nii hull,et nii kui midagi postitasin,minu arvelt kadus lausa 12 euri,aga postitusi algusaegadel tegin peaaegu iga päev,nii ,et kui pole just kõrgepalgaline,siis seda teenust kaua lubada ei saa.Ja ma ei ütleks et nüüd nende kallimate jagamiste peale tormi oleks joostud,müüsin ikka sama tempoga,muidugi nägi meie lehte rohkem inimesi,aga kas ei oleks siis võimalik ise otsustada,millal ma sellist summat tahan välja käia.Et jah see reklamivärk neil kavalalt tehtud.
Aga siis on üks sort FB-s ka need kommenteerijad.Tundub ,et mõni lausa otsib põhjust ,et midagi halvasti öelda.Lausa vihkamine on inimeses sees ja kibestumine.Näiteks nüüd kui meie peres on väikene kutsa,kelle kinkisime mu mehele,et ta aitaks tal insuldist paremini taastuda,oleks seltsiks jm ning et mees liiguks rohkem,siis Rockyga-koera nimi- oli selline imelik intsident.
On päevi kui Rocky jääb pooleks päevaks minu hoolde,mees peab kas käima Keilas ehituspoes või linnas haiglas-ta paarimees-kellega nad olid tööl igal pool oma viimased 20 a,jäi haigeks 1 a enne kui minu mees.Ja ka kohe nii hullusti,et lausa invaliidsuse peal.Ja siis peab vana kamraadi ikka meeles pidama,seda enam kui ise oled ka umbes sama hullus seisus.Ja siis üks päev meie kutsa oligi minuga poes,mees läks paarimeest haiglasse vaatama-ja meie Rockyga-nagu ikka koristasime seal.Kuna on vähe ruumi,siis vabadel päevadel põhitöö ongi asjade ümber tõstmine,et nad ikka näha oleks,või sorteerimine,et mis on u juba 2 aastat seal riiulil olnud,siis pole mõtet veel 2 a neid seal hoida.Et tühjendame ja sorteerime asju.Rocky kolas poes ringi ja nuusutas kõike mida nägi,see oli nii naljakas,et tegin tast pilti ja panin alla kirja meie väike abiline poes.Ja selle foto peale,mille postitasin,tuli sõimukiri-appi milline RÕVE koer poes,ta ajab ju igale poole oma karvu ja katsub käppadega asju,teatan teist kuhu vaja,et teie trahvi saaksite! Olin tummaks löödud!Vastasin siis prouale-nime järgi oli naisterahvas-et aga meil ongi taaskasutuspood,et inimesed toovad meile asju ja riideid,et kindlasti on paljudes kodudes koerad,et nende asjade seas võib ka olla koera v kassikarvu vms.Aga proua oli põhimõtteline ja lubas meid kaevata kuhu vaja!Siiamaani ootan ,millal tuleb keegi kontroll või keegi kirjutab ja küsib,noh mõni ametnik.Aga veel pole minuni midagi jõudnud.Aga enamjaolt on inimesed normaalsed,kirjutavad,et neile meeldib meie leht v pood.Ja seda on muidugi väga hea kuulda ja lugeda.Aga erinevus rikastab,nii et pole midagi öelda.

Poe esimesed kuud vol2.

Esimeste kuude suhtes tahtsin kirjutada veel sellest,et kui kõrvalt vaadates tundub,et noh said leti riiulid ja ruumi kätte,siis mis viga-muudkui müü.Aga iga päev koorus mingeid jamasid,mida ei osanud oodata.Kõigepealt see tehas,kes mulle ruumi rendile andis,selgus,et neile ikka ei meeldi kui inimesed seal käima hakkavad.Kuna nende  bossi  kabinet oli just välisukse kõrval,siis nii kui keegi meie juurde tuli,nad nägid seda ja neid see segas.Tegelikult,saan neist aru,rentisin ju nn.laopinda,et kõik oli ju õige.Aga siis sain nendega kokkuleppele,et laupäeviti võivad inimesed käia,et siis võin poodi reklaamida,siis neil vaba päev  jne.Nii tegimegi ja rahvas tuli.Alguses ikka päris palju,eks uudishimulikud ja  palju  tuli kokkuostjaid kohale,lootes uutelt jõhvikatelt soodsalt midagi saada,Sain ka oma liigse usaldamise pärast külma arve osaliseks.Üks naine Kohilast,eesnimi Ene,perekonnanime enam ei mäleta,ostis alguses neti teel mõned nõud,maksis ära ja kõik ok,siis tuli kohale ja valis kaupa 55 euri eest,tegelikult oli summa suurem,aga tegin alet,lubas ülekande teha ja siiamaani teeb.Otsisin teda netist ja kirjutasin ning helistasin,aga ei midagi.Pärast googeldades selgus,et ongi suli,kes petab asju välja.See oli mulle õppetund,et usaldada võõrast ikka nii naljalt ei saa.
Hakkas tekkima ka inimesi,kes soovisid taaskasutuse teenust-meil on see nii-inimene võtab ära asjad,mida soovib ja meie viime ära ülejäänud ja TASUTA.Sellega sai ka ikka janti.Meie kõige esimene tööpakkumine oli selline.Kirjutas üks naine meile,et tal ema lahkus ja mustamäel 1 toaline korter vaja tühjaks teha,läksime siis vaatama,köögist nõud,kausid jm.Toast raamatud,riided ja vana diivan ja mitu kotti prahti,Jäime nõusse,tema väitis,et ei taha midagi,kui ainult pildid,need jäävad seina peale.Plaanisime,et kahel õhtul pärast tööd teeme selle töö ära,esimene õhtu viime prahi ära ja järgmine õhtu tuleme asjade järgi ,mis taaskasutusse lähevad.Esimene õhtu oligi kõik ok,viisime veel proua ka koju,ta elas Keilas .Järgmine päev kui pidime n.ö. oma töötasule järgi minema,tuli sinna samal ajal kohale ka naise tütar ja hakkas omakorda meie kõrvalepandud asju sorteerima.Jäime üllatunult vaatama,siis nad emaga tülitsesid seal ja lõpuks öeldi meile,et kui tahame neid asju,siis peame nende eest maksma.Vot sulle siis,viisime tasuta prahi ära,kusjuures 3ndalt korruselt alla tassides.Prahi hulka kuulusid ka katkine riidekapp,katkised köögiriiulid jm.et buss sai staffi täis.Ja ega meie seda tasuta saa prügimäele anda,me ju ka maksame prahi eest.Ja nüüd küsib raha.Lahkusime sõnagi lausumata ja tuligi välja,et tegime tasuta tööd.Aga eks inimene õpib.
Aga muidu oli ja päevi kui istusin üksi oma väikeses poekeses,ei tulnud ühtegi klienti,välja aitas see,et hakkasin asju postiga saatma üle Eesti.Aga poe esimene aasta oli ikka nii,et tasusin poe üüri oma palgast,käisin siis veel tööl.Muidu poleks välja tulnud omadega.Aga eks iga asja käivitamine ongi raske.Ja ega sellepärast põe,ise tahtsin ju oma ellu muutust ja need asjad käivad muutustega kaasas.Kas olen nii nutikas et suudan poe ära majandada?Teadsin vaid seda,et pooleli ei jäta,kas või viimase sendi annan,et pood edasi toimiks.Aga siis tulid suured muutused-arutasime rendileandja tehasega minu poe asja,et kuidas parem oleks ja nad andsid loa,et saaksime maja teises otsas ruumid ja omaette sissepääsu!Vauu,see oli juba midagi!Aga enne pidime need ruumid tühjaks tassima ja kokkulepe oli ka ,et peame ehitama plaatidest kõnnitee,mida mööda inimesed meie poodi tulevad.See oli juba järgmine katsumus meile,aga võtsime selle vastu,kõik selle nimel,et pood edasi toimiks.

Poe esimesed kuud.

Nonii,mõtlen nüüd sellele ajale kui sain kätte esimese 30 ruutu nn.laopinnana.Kuigi mis laopind on 30 ruutu?Aga pole hullu proovime!Asjad kohale taritud,teavitasin neti teel,et meil väike laopind,kuhu saab tulla asju vaatama.Erilist tungi muidugi polnud,aga mõned käisid vaatamas ja palju asju saatsin posti teel.Mul palju asju ostetaksegi neti teel,mis ka loomulik,sest kes hakkab sõitma iga asja pärast kohale.Nagu üks klient ütles mulle-issand-50 km Tallinnast-aga ma pean ju tagasi ka sõitma,see teeb kokku 100 km!!Sinu probleem,ma ise olen küll asjadel isegi 300 km kaugusel järel käinud,kui ma ikka seda asja väga tahan,siis sõidan ja muud polegi. Olin u 2 kuud seal nn.laopinnal tegutsenud,aga tundus ,et see pole ikka see,meelitas see suurem kõrvalruum!Kujutasin ette,et sinna saaks juba riiulid panna jm-aga rent 180 euri!Krt see oli summa mida läbi ei hammusta.Olgem ausad,ega siis nii meeletult ka ei ostetud,et rahas supleksin.Aga kuna inimesed hakkasid ka helistama ja asju pakkuma,et oli lootus ikka taaskasutust ka käima lükata,siis ruumipuudus tagus jälle jalaga tagumikku.Ainus mure olid riiulid-kui vaadata netis riiulite hindu,siis need olid kallid ja kasutatuid pakuti ükshaaval ja polnud ka odavad.Ja see oleks nõme kui iga riiul oleks ise värvi ja kujuga.Kuid siis leidsin kuulutuse Okidokist-surfasin iga päev netis,otsides riiuleid-ja seal mu elumuutev kuulutus oligi-pakkuda TASUTA poe sisustus-müügilett,riiulid jm.See ei saa tõsi olla!Ootasin kannatamatult kella 8-t et,helistada-nimelt olen varane ärkaja ja elukaaslane käis ka veel tööl,et nagunii olin üleval ja siis oligi hommikul hea kuulutusi otsida.Ise mõtlesin,siin on kindlalt mingi konks sees,sest kes annab tasuta ära terve poe sisustuse,ainuüksi klaasvitriiniga leti hind on oma 300 euri.Aga küsida ju võib ja helistasingi ning üllatus oli suur kui selgus,et ongi ÄRA ANDA JA TASUTA!!!Olin tükk aega hämmingus,aga leppisin toomise kokku ja nüüd polnud enam midagi teha-see suurem rendipind tuli vastu võtta!!!

Väikese poe algus.

Nagu juba kirjutasin,algas blogi sellest et ma NII VÄGA tahtsin teha väikest kasutatud asjade poodi,sest tundsin et pean saama midagi teha või suren!!!
Kui elasin Harjumaal Laagris ja käisin Tallinnas tööl-see aeg kestis 10 a-siis nagu ei mõelnudki taaskasutuse peale.Käisin küll vahest kaltsukates,aga mulle meeldis ikka shopata kaubanduskeskustes.Mäletan et kui tulin Tallinnasse elama- linn oli ju võõras-siis  vabal päeval võtsin ette ühe linnaosa-kas Mustamäe,Lasnamäe,Kopli vms.Ja hakkasin lihtsalt seda läbi  kammima. Oli nii huvitav  läbi käia ka kõik kõrvaltänavad,et teada saada kus on mõni odav väike pood vms.Tallinna elu alguses elasin enne Laagrisse elama tulekut 3 üürikas ja need asusid kõik erinevates linnaosades,siis alguses avastasin oma uue kodu ümbrust ja pärast kaugemalt,Siis oli see aeg kui ehitati Kristiine keskus,Viru keskus,Magistral,Mustikas jm.Ja kõik need tulid järgemööda läbi käia.Olen läbi lõhki shoppaja tüüp,mulle meeldib kaubanduskeskuste sumin,rahvas ja mööda poode jalutamine.Ega ma ei ostnudki alati sealt midagi,mulle piisas sellest melust.Ja alati  kui oli midagi vaja ,siis käisin kõik kohad läbi,vaatasin kus on ilusam või soodsam ja palgapäeval ostsin siis asja ära.
Siis jah ei mõelnudki,et võiks kasutatud asju ka osta.Aga elades maal ja suheldes siinsete inimestega,sain aru,et maainimesel pole võimalik kui pähe tuleb linna kaubandukeskusesse tormata ja seal tundide kaupa jalutada.Samuti poleks sellel mõtet,kui siin kellegil riided vms jäävad väikseks või soetab uue asja,siis vana kas annab oma tuttavatele või viskab prügikast.Aga milleks visata prügikasti,kui keegi saaks seda ju veel kanda või kasutada.Vot maal elamine oli ka põhjuseks,et siia on sellist väikest poodi vaja.Mitte et suurt raha teenida,vaid nagu rohevahetuse põhimõttel.Ja muidugi tahe ka ise midagi teha,sest vaba aega oli liiga palju.Mina ei ole koduperenaise tüüpi,kes muudkui koristab ja küpsetab,minu elukaaslane X on muidugi sellest häiritud,aga mis teha,ennast muuta ei saa ja ta peab leppima sellega,et sööme tihti poetoite ja et ma vaimustusest ei kilju kui peab tomateid või kurke sisse tegema.
Mõte oli käima lükatud,et võiks olla pood,aga kust leida ruume.Kui sõidad maal ringi ,siis tundub,et maakohtades on palju tühje maju,endisi kolhoosi v sovhoosi hooneid jm.Aga siis kui hakkad otsima omale rendipinda,siis selgub,et polegi.Uskumatu,aga väikeses alevikus lihtsalt pole u 100 ruutmeetrist vaba pinda,kasvõi laopindagi!!Siis pidi hakkama vaatama ettevõtteid,kes rendiksid oma ruume välja ja leidsingi kohaliku tehase,kellel teisel korrusel vabad toad.
Läksin siis uurima,kas on võimalik mõnda ruumi rentida,esialgu nagu laopinnaks,sest me olime lõpetanud just selle lasnamäe korteri tühjenduse ja sealt tulnud asjad oli vaja kuskile ladustada.Peremees oli lahke ja pakkus lausa kahte ruumi,üks oli u 20 ruutu ja teine 50 ruutu.Suurem meeldis muidugi rohkem,aga hind oli krõbe -180 euri,väiksem oli 100 euri,mis oli ka minusuguse algaja jaoks suur summa.Aga ega siis sellise väikese asja pärast saa ettevõtmine pooleli jääda,küll selle rendiraha ka ikka kokku ajan kui saan asju müüma hakata.Võtsingi selle väiksema ruumi,sinna tassisime kõik oma asjad ja ega rohkem sinna mahtunudki,oligi ju laopind,nagu küsisin.Aga asi seegi!!

Kunstnikud maal.

Siin blogis need tekstid tulevad postitamise järjekorras,mitte nii,nagu võiksid olla,et taaskasutuse algus vms.Aga kuna ise pole itimees,siis las olla nii nagu on.
Aga täna tahan mõtiskleda inimestest,kes tegelikult panevad oma kodu ja kõik oma ärisse ja loovad sellise KODUÄRI,et kuku pikali!
Mina ja mu väike taaskasutus,see on alles alguses.Põhirõhk on kulunud et saaks arved makstud ja et oleks sellist kaupa,mis inimestele meeldib,Alguses tõesti oli palju korteri tühjendusi jm,aga nüüd kui aeg on edasi läinud ja kõikvõimas FB ka abiks,siis saavad inimesed ise näoraamatu abiga oma üleliigsest tränist lahti.Nüüd tuleb edasi mõelda,millega tegeleda,et oleks endal huvitav ja  inimesed ka käiksid.Mõttes on teha kasutatud asjade töötubasid,et osalejad  saaksid  ideid,mida  teha üksikutest tassidest,vanadest kingadest jm.Sest oleme ju Taaskasutus ja võiksime nõu anda kuidas asjadele uus elu anda.
Kaubavaliku suurendamiseks toome oma poodi ka hulgilaost uut kaupa sisse,et ennast ära majandaksime,vana staffi enam nii palju ei tule.Paljudele see kindlasti ei meeldi ja vastupidi on  ka selliseid kes ütlevad,et tooge ainult uusi asju.Aga see pole see,tahame ikka taaskasutusega ka tegeleda.Vanade asjade miksimine uutega on ka in,et jätkame praegu nii.
Kuid sellegipoolest käib meil palju huvitavaid inimesi -mõned korrad on käinud 2 naist naabervallast.Algul ei saanud me aru,et millega nad tegelevad,sest neid huvitas kõik-retro riided,vanad nõud,käsitöötarbed jm.Saime aru et üks proua tegeles viltimise ja õmblemisega ja teine keraamika ja savinõude tegemisega.Aga sinna see jäi ja kui nad u poole aasta pärast uuesti tulid ja jälle palju põnevaid asju ostsid,siis jätsid ka oma visiitkaardi,et ka meie neid külastaksime.Nad tundusid nii enesekindlad ja vahvad,et respekt!Mõtlesin tahaks ise ka nii enesekindlalt ringi lehvida ja teada täpselt mida elult tahan.Aga siis läks jälle kõik vanaviisi edasi,arutasime küll koos abilisega,et peaks neid vahvaid naisi külastama,aga kunagi polnud aega.Huvitav,kuidas nemad selle aja leidsid,et meie juurde tulla,imelik,sest kui nad on ka ettevõtjad,siis peab ju pingutama et ots otsaga välja tulema,pole aega ringi lehvida-nii mõtlesin mitu korda heas mõttes kadedalt.
Aga nüüd nv-l läksime oma kaubaga naabervalda müüma.Meil on nii,et kuna oleme maapood,siis paljud,kes tahaksidki tulla,käivad linnas tööl ja argipäevadel ei jõua meie juurde.Et siis teemegi nii,et kui Muhamed ei tule Mäe juurde,siis läheb Mägi ise Muhamedi juurde.Ja  olles seal müümas - tuli üks nendest tragidest naistest  ka kaupa uudistama ja kutsus meid endale päeva lõpuks külla.No nüüd polnud meil enam kuhugi vingerdada,et pole aega v ei jõua vms.Lõpetasime oma päeva ja läksimegi proua Eva juurde,mis asus u 6 km kaugusel.Sinna jõudes ahmisime imestusest õhku-arvasin,et ta teeb oma talu väikeses kõrvalhoones savist kruuse ,et väike ruum,kus riiulil savinõud.Aga võta näpust-seal oli igatpidi läbimõeldud muinasjututareke,mida ümbritses väga kihvt kividest ja taimedest moodustatud kiviktaimla.Maja ümber oli puupakkudest ehitatud terrass ja igal pool taimed ja kivid.Ja see oli ainult väljas- nn.nõiamajas sees oli hingemattev vau-efekt.Millised õrnad keraamilised nõud!Mulle on alati tundunud,et inimesed,kes käivad keraamika töötoas-teevad oma paar kohmakat tassi valmis ja siis mõtlevad,et vot nüüd olen tegija ja kukuvad neid vorpima.Ning okei vorpigu,aga siis nad kingivad neid kõigile ja kõikjale.Ja kuna need kruusid on nii suured ja kohmakad,siis keegi neist ei joo ja jäävad kuhugi tolmu koguma ja lõpuks jõuavad meile taaskasutusse,kus nad alguses on riiulil teiste tasside kõrval,aga lõpuks rändavad tasuta kasti.
Aga siin avanes hoopist teine pilt-kenad, naiselikud,õrnad ja maitsekad keraamilised nõud-kannud,tassid,vaagnad.Mulle keraamika meeldib,nii,et vahtimist ja imestamist oli palju.Selgus,et pr.Eva on tegutsenud juba 20 a.Koos mehega ehitasid nad elumaja õuele nn.nõiamaja,kus saab teha töötubasid,võtta vastu külalisi ja isegi üritusi korraldada.Väga lahe,aga teisest küljest sa oled ennast ja oma pere pannud nagu peo peale,see on suur julgus ja risk.Kas pead vastu sellele,et iga hetk võib keegi sisse astuda ja sa pead olema rõõmus ja kraps,et külalisega suhelda.Aga tundub,et jõudu ja väge pr.Evas jätkub,sest meie saime küll terveks päevaks hea enrgialaksu ja samuti mõtteainet enda asja arendamiseks.Jõudu Eva,pane täiega edasi!!!

Taaskasutuse algus.

Kui seda blogi kirjutama hakkasin,oli sees palju mõtteid,mis tahtsid välja tulla.Üks suur mõte oligi,et tahaks ise midagi teha,taaskasutusega tegeleda.Aga kuidas alustada ja mida teha,et asi käima läheks.

3 a tagasi kui panin kuulutuse Tallinna Tv sse,tuligi meile töötpakkumine tühjendada Lasnamäel 2 toaline korter.Läksime sinna kohale,kuigi ettekujutust ei olnud,mis ja kuidas,aga kuulutasime ju ise ,et teostame korterite tühjendust ja peab pakkumist vähemalt vaatama minema.See oli 2 toaline korter 9 -ndal korrusel,aga sellist pilti poleks uneski ette näinud-korter oli maast laeni asju,tegelikult pahna täis,ainult teerajad läksid ühest toast teise.Olin telekast näinud,et selliseid kortereid on olemas,aga nüüd seisime ise samasuguse lävel ja töö tellijad vaatasid ootusärevalt meie poole,et mis me ütleme.Kui aus olla ei osanud midagi öelda,adusime mehega koos,et see on suur pähkel,aga kas katki hammustame,pole ju mingeid kogemusi varem.Aga siis nägi X prahi hunniku sees jalgratast ja tiris selle välja.Korteri omanik lubas suuremeelselt tal selle kaasa võtta ja mees oli sulanud-me võtame selle töö!

Noogutasin kaasa,kuigi ei kujutanud ette kuidas seda teeme.Arutasime omanikega ja otsustasime,et peab ikkagi tellima konteineri ja hakkama järjest seda prahti alla tassima-õnneks oli majas lift ja see töötas.Leppisime järgmise päeva hommikus kokku ja läksime laiali.Õhtul kodus arutasime,et nüüd on kaks varianti-kas on ainult praht ja prügi ja teeme lihtsalt tasuta tööd ,aga võib ka nii olla,et prahi alt tuleb igasugu põnevat staffi välja-nagu see jalgratas ,mille mees kaasa võttis.

Meile saabub koer.

Ja kuna mõte oli käima lükatud,et mehele tuleb
võtta koer,siis ei saanud seda ju pooleli jätta.
Aga kust neid Yorki kutsikaid siis leida,kui nende hind on ulmeliselt kõrge?Muidugi Oki-dokist.See on üks kuulutuste portaal,leidsin sealt mitu kutsikate pakkumist,hinnad u 200-300 euri.Suhtlesin ka mehe tütrega,sest plaanisime kutsika kinkida X-le sünnipäevaks,mis on u kuu aja pärast.Mehe tütar andis mulle vabad käed,et ma suhtleks müüjaga jne.Võtsingi esimese kuulutuse ette-vastas üks vene proua,kes oli väga jutukas ja lubas,et koer on Yorki terjer ja terve,ilus ja mis veel.Isegi hinna tingisin natuke alla.Ossa poiss -mõtlesin,aga miks siis teised 1000 euriga ostavad kui toredad vene prouad isegi 200 euriga ja natuke vähem kutsikaid loovutavad?No on ikka napakad inimesed!
Möödus nädal ja proua helistas,andis märku,et soovib kutsika üle anda,nad on küll 1 -kuused,aga tema peab ära sõitma ja hiljem ei saa ta neid üle anda.Tuletame meelde,et mul pole varem koera olnud ja mulle ei tulnud pähegi,et nii väikest kutsat emme juurest ära ei võeta.Seda enam kui kasvataja ise helistab ja ju siis tema teab kuidas asjad käivad.Leppisime siis  kohtumise kokku Tallinna bussijaamas järgmisel päeval.Võtsin sinna kaasa oma tuttava,kellel on varem koer olnud,et ehk on natukenegi temast abi koera valimisel.Saimegi prouaga kokku,kutsikad olid ühes kotis kõik kobaras koos.Valisime ühe priske poisi välja ja mutt jahvatas,et ilus koer -kasvab kuni 3 kg suuruseks.See oligi põhiline,mida mu mees tahtsi,et kutsu jääks pisikeseks.Andsin kähku raha üle ,kuulasime veel toitumisnõuandeid ja ruttu kodu poole,koer põues!
Kutsu pidas sõidu ilusti vastu,ostsime veel beebitoitu jm vajalikku ,mida tital tarvis,ise vaatasime,et on ikka pisike elukas küll,vaevu liigub.
Nüüd tagantjärgi olen uurinud,et enne 3 kuud kutsikaid ei loovutata,et see oli esimene suur viga mida tegime,oleksime pidanud ootama või otsima müüja,kellel on juba 3 kuused koerad.Sest meie kutsa,kes kasvabki 3 kiloseks kaalus juba 3 kuuselt-3,6 kg! Ja palju ta aastaselt kaalub-seda ei tea keegi!!!Aga loom on võetud ja välja ei viska,ega loom ju süüdi pole,et hangeldajate perekonda sündis.Tuleb välja ,et kui üks kutsika vanematest on York,nagu meil oli ema,isa olevat mingi miniterjer vms-siis 1 kuu vanuselt on nad täpselt Yorki beebide nägu,aga hiljem kasvavad ja siis ei tea keegi kelle nägu lähevad.Selleks need müüjad nii vara kutsikad müüvadki,et siis pole aru saada,mis või kes ta on.Sest kui ta 3 kuuselt kaalub 3,6 kg,siis taskukoera pähe teda enam müüa ei saa.Sinna see koer maetud oligi,miks ta minuga  nii vara ühendust võttis,kui kutsu 1 kuune  oli.Aga jutu lõpetuseks-mehele koer meeldis,mis siis et tasku ei mahu ja nüüd 4 kuusena kaalub ta juba 5 kg,nii,et elame näeme.Koer on vahva,teinekord räägin ta esimesest nädalast meie juures,see oli ka ikka mäsu,poleks uskunudki,et titaga nii palju janti on.

Kehakaal.

Oh,kes ei kurdaks oma välimuse üle.Nii ka mina,tegelikult olen oma nooruses olnud ikka täielikult kompleksides,taganjärgi mõeldes.Mul oli ja on halb näonahk,Praegu vist nimetatakse kombineeritud nahk,aga tollal kui olin 13-14,oli mul rasune nahk.Tulid vistrikud ja nõukaajal polnud ju mingeid vahendeid,et neist lahti saada,ainuke asi möksida paksult jumestuskreemiga kokku ja loota, et need ei paista välja.Kuigi kui nüüd vaatan noori,kes on ennast kokku kreemitanud,siis tundub,et see meik teeb asja veel hullemaks,aga ei arvusta ega kritiseeri kedagi.Näppisin neid punne ja ega see nahale head ei teinud,jäid järgi armid,mis mõned on siiani näha.Aga teine probleem oli kehakaal.Pole just paks olnud,aga figuur oli nõme-rinnad liiga väiksed,puusad liiga laiad ja näonahk tuksis-et peeglist just vaadata ei tahtnud.Siis mingi aeg võtsin maha -pärast laste sündi-ja siis nagu paks polnud,aga muud asjad ju jäid.
Aga muidu võisin kuni 45-nda aastani rahul olla,selga läksid numbrid 38 ja 40 ja
näonahk selleks vanuseks oli ka stabiliseerunud.
Aga peale 45 hakkas pihta!Elades seal teises maakohas,kus praegugi elan-sain istuva töö-tellimuste vastuvõtja ühes kohalikus OÜ-s.Ja seal oli ainult laua taga istumine,telefonile vastamine ja arvete tegemine arvutis.Ühesõnaga istuv töö.Ja tasapisi ,aga kindlalt alustas kaal tõusuteed.Omast arust ,sõin küll vähe,aga ei liikunud ka palju ja  ikka oli vaja magusat ka süüa.
Proovisin isegi Zumba trenni minna,no see oli kadalipp.Siukest kargamist annab ikka otsida,ime et vastu pidasin selle 1-1,5 tundi.See polnud minu jaoks.Seina peal oli kell ja trenni lõpus jälgisin ainiti osuti liikumist,et sealt tulema saaks.Samuti hakkasid mul põlved valutama pärast sellist tõmblemist.Tükk vanainimest ikka juba,et mida vehkida kui jalad ei kannata.Ei mõtlen midagi muud.
Siis minu praegune töö Taaskasutuses viis mind naaberalevikku,inimesed kutsusid,et tahavad riideid jm asju ära anda ja seal üks proua oli alla võtnud u 30 kg.Uurisin et kuidas see õnnestus-tuli välja,et on olemas Stokholm-dieet.Õhinaga otsisin selle internetist välja,seal tuli liituda ja natuke maksta.Siis oli vaikus.Paari päeva pärast tuli teade,et millal soovite alustada,kas homme või mingi muu päev,et siis nad saadavad menüü.Aga homme ma ei saanud ju alustada,sest pidime sünnipäevale minema,vastasin et mingi teine päev.Ja nüüd on vaikus,ei kippu,ega kõppu.Vot sulle siis miinus 30 kg!

Töö maakohas.

Olen oma elu jooksul kaks korda elanud maakohas,s.t.teine kord ongi praegu,sest elan ka praegu maal.Aga esimene kord oli ikka päris kolgas,meie maja lähedal oli küll bussipeatus,aga buss lähimasse asulasse sõitis  päevas 2 korda-hommikul kella 8 ajal ja pärast lõunat 15.45.Kuigi ei saa aru neist,kes koostavad bussiplaane-saan aru,et tahan näiteks hommikul alevisse poodi,arstile või ka tööle minna-juhul kui kogemata on seal töökoht.Aga miks teine buss pärast lõunat läheb-kas neile kes õhtusesse vahetusse näiteks lähevad vms.Ta võiks ju siis lõuna paiku minna ja õhtul tagasi vms.No ühesõnaga olid need bussiajad mõeldud pensionäride jaoks,aga mitte sellele,kes loodab tööd leida.
Aga nagu ikka jõuan selle masu juurde,mis  viis meid Tallinnast 65 km kaugusele,praegu elan ikka ligemal- 50 km ja elame alevikus sees,siis elasime alevikust väljas 7 km.Ja see 7 km tookord oligi kõige suuremaks probleemiks,miks maja maha müüsime ja ei asunud nn.maaelu edendama.Ja üks suur probleem oli ka see,et mul puudusid juhiload.
Kunagi nõukaajal saadud load jäid õigel ajal uute vastu välja vahetamata ja nad aegusid.Ja et taastada juhtimisõigus,ei saanud enam eksternina eksamit teha,vaid pidin uuesti minema autokooli.Aga sellisest kolkast Tallinna autokooli käimine oli ikka tõeline katsumus.Kuigi püüdsin käia, kool ei katkenud, sain aru,et nendest lubadest sõltus mu ülejäänud elu.Lubade saagast kirjutan kunagi hiljem,see kestis kokku 5 aastat,aga kätte nad sain.
Aga see  lubade puudumine selgitas,miks ei saanud alevikku,muidu kui bussi või rattaga.
Aga tööd pidin leidma,sest ma pole kahjuks käsitööline,kes kodus nikerdab v õmbleb vms. ja siis müüb oma käsitööd.Ma ei tea miks mina õmmelda ei oska.Minu vanaema õmbles,kudus ja heegeldas kõiksugu asjad valmis,aga mind ta ei jõudnud õpetada,vaid lahkus meie hulgast liiga vara.Ja minu ema,tema ka ei osanud,kuigi tema oli ju vanaemaga kauem koos elanud,vot ei tea ju polnud ei talle ega mulle seda soont antud.
Siis pidin otsima alevikust tööd,sest linnas tööl käimine oleks liiga kauge,sest alevikku Tallinnast bussiga saad ,aga sealt edasi 7 km ei saa.Oleks 2-3 km lähemal,lähed jala,aga 7 km iga päev kui oled linnas näit.10 tundi tööl olnud, 1,5 tundi  veel liinibussis sõitnud ja siis hakata 7 km kõmpima?Et siis jäi alevik.Ainukesed poed mis maakohtades ruulivad on-Maxima ja Rimi,tollal Säästumarket.Maximat alles ehitati,läksin siis Säästukasse.Aga ära ütle,et sind seal oodati,igaüks hoidis oma kohast kinni,mis siis et nõme töö,aga kodu lähedal,see peamine.Pärast mõningat ootamist,kuna üks naine isegi läks töölt ära-saingi säästuka kassapidajaks.Õudne töö,istud seal kassas,asjad tulevad seda musta linti mööda ja muudkui plõksutad neid.Kõige hullem minu jaoks oli see kassas istumine,mul jäi kael kangeks,et ühe küljega ju istusid ja vaatasid neid asju seal liini peal.Ja mis kõige hullemad olid- taaratsekid.Kui inimene tõi taaratseki,siis andsid talle raha või tasus kauba eest tsekiga.Aga ma ei saa aru mis jama nendega oli,kas see süsteem ei lugenud neid sisse v,aga kuu lõpuks oli u 25 eurine puudujääk,umbes nii palju kui palju kuu jooksul neid taara tsekke sinu kassas oleku ajal oli sattunud ja see summa võeti palgast maha.Kuigi iga õhtu lugesin hoolikalt kassat ja kui seal oli raha rohkem,et keegi jättis nagu tippi vms,aga ikkagi oli puudujääk.Ja see oli juba liig,suutsin seal Säästukas töötada ühe kuu,siis oli kõik.Kuigi varem olen töötanud igas kohas a la 7 kuni 10a.,siis tundsin,see töö pole minu jaoks.Ja siis tuligi minna tööle Soome.

Kass ja koer

Nagu juba mainisin olen kassiinimene.Siiani ei tulnud pähegi,et koeraga saaks ka koos elada.Nad ju haisevad!Ja nendega peab kogu aeg õue vahet jooksma,ka talvel-prr,külm ju.Ühesõnaga mitte minu teema.Pealekauba on nad nii kuulekad,vähemalt enamasti,vahivad peremehele otsa ja teevad mis inimene käsib .Aga kassid teevad mis tahavad ja on palju huvitavamad -vähemalt minu meelest.Neil on savi,mida sa tahad v mitte,neile on tähtis vaid nende enda elu,no jah ühe inimese valivad nad ikka enda omaks ka,aga see ei tähenda veel seda et tema sõna peab kuulama.Nii olin siiani mõelnud.
Aga siis juhtus midagi mis mu mõtlemise jälle teistpidi keeras.U aasta tagasi sai mu elukaaslane  insuldi.53 aastane mees-läks hommikul tööle,jõudis kohale,helistas veel mulle kui kohale oli ja 15 minutit hiljem helistas uuesti ning juba oli atakk ära käinud - ta ei saanud enam ise liigutada ,palus mul kutsuda kiirabi.See oli pauk meile kõigile,mulle,minu lastele,tema lastele,tema emale,kes seda üle ei elanudki ja lahkus sama aasta lõpus meie hulgast.
Sel suvel räägiti ajakirjanduses,et mehed elavad TERVELT-52 aastat ja naised-55.Praegu mõtlen,see on ikka täpselt küll välja arvestaud-minu X elas isegi 1,5 aastat kauem tervelt,nimelt oli ta suvel saanud 53 ja sügisel see juhtus,Kas siis minul on jäänu kõigest 4 aastat tervena elada,mis siis saab kui saan 55?Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Mees jäi koju,taastumine võtab ikka väga kaua.Ja et tal kodus seltsim oleks arutasime,et võiks üks väike kutsa olla.Olin küll skeptiline,et kes temaga väljas hakkab käima,aga mehe tervise huvides olin kõigeks valmis.
Järgmine teema oli,et milline koer võtta.Kui X iga tuttavaks sain 10 a tagasi,oli tal suur kaukaaslane,see oli nii kuri ,et oleks kõik lõhki rebinud,kes ligemale julgesid tulla-et kas soovib jälle sellist elukat?Aga õnneks oli soov ühest äärmusest teise-tahab pisikest taskukoera,kellega saab ringi patseerida ja autoga ringi sõita ning kes kaalub u 3 kg.Mehele meeldisid Toy terjerid,sellised peenikeste jalgadega tüübid,kes lõugasid nagu hullud,kui keegi ligi tuli.Uurisin ka netist selle koera kohta ja pidigi hull haukuja olema,samuti iseloom ka natuke tujukas,nii vähemalt lugesime.Järgmine valik oli York Terjer,tema välimus oli väga nunnu ja iseloomustus ka sobis,samuti ,et kasvab kuni 3 kg.Aga nende hinnad algavad 200-s kuni 1000 eurini,kuna nüüd mees kodune ja ainult invaliidsusraha peal ja mina ka oma taaskasutusega suurt ei teeni,siis jäi see mõte tahaplaanile.Aga mõte koer võtta jäi,sest mul oli ka hasart tekkinud-milline see elu siis koos koeraga on?

Mina ja usk.

Kuulun sellesse põlvkonda,kes nägid pealt Eesti taasiseseisvumist.Kuigi siis olid metsikud 90ndad ja see ei läinud ka minust mööda.Tollal kui mina keskkooli lõpetasin,oli põhiline et peab minema tööle,õppimine polnud number 1.Nõukaaegne kasvatus-tööline see on kõige tähtsam.Ja nii minagi käisin pärast keskat kutsekas ja sain oma esimesele töökohale ühes sovhoosis juhi abina.
Ja muidugi,kui oled kodust välja saanud siis tuleb elu põletada,aga mitte mõelda mingile õppimisele.
Meie sovhoosi tuli tööle üks tüdruk,kes oli kasvanud usklikus peres,tema isa oli pastor.Vahtisime teda nagu imeasja ja imestasime kui normaalne võib üks usklik inimene olla.Minu ettekujutises oli nii,et usklikud ainult palvetavad hommikust õhtuni rätid peas ja mustad kleidi seljas.Aga tema käis riides nagu noored ikka ja naeris meiega koos samu nalju.Siis sain aru,et usk ei olegi ainult vanamuttidele.
Hakkasin temalt ja temaga koos rohkem usu kohta uurima -ta seletas lahkelt,mis miski on .Hakkasime mehega koos kirikus käima,praegu tundub see uskumatu,aga nii see oli.Mehel oli hea lauluhääl,tema võeti ka laulukoori.Meie elu muutus 150 protsendiliselt.Käisime igal pühapäeval kirikus jumalateenistusel ja palvetundides.Samal ajal toimus ka Eestis üleüldine ärkamislaine,paljud noored hakkasid kirikus käima.Tulid ka suured abipakid välismaalt,mis tegelikult olid ikka suureks abiks,sest oli talongiaeg ja meie väike pere poleks küll ilma nende pakkideta välja vedanud muidu.Tänu jumalale muidugi.
Olime aktiivsed kirikuskäijad 2 aastat järjest ja elasime karskelt ja toimekalt.Siis viis elu sealtkandist edasi elama ja kirikuskäimised jäid harvemaks,kuni lakkasid.Tagantjärgi on mul sellest kahju,aga siis noorena,ei mõelnud selle peale.
Aga jumal jäi mu südamesse,mis siis et ma tema järgi ei elanud,kuigi palvetasin ja mõtlesin ta peale ka oma elu rasketel hetkedel ja neid on olnud palju.
Oma mõtetes räägin Jeesusega iga päev ja palun talt andestust,sest olen minevikus teinud suuri vigu ja pannud  lähedasi inimesi mõttetult kannatama.Tean et minevikku muuta ei saa,aga praegu püüan elada nii,et kellegile haiget ei teeks ja proovin igati kõiki aidata ka oma tööga.
Ja tänan jumalat ka selle vahva tüdruku eest,kes mulle Jeesust tutvustas ja jumal õnnistagu tema peret ja lähedasi ja teda ennast .Aamen

Hobi,mis muutus tööks.

Kui 3 a tagasi seda blogi kirjutamist alustasin,olin seal ka maininud,et tahaks tegeleda vanavara ja üldse taaskasutusega.Sel momendil olin vaimselt ummikus - mõtted olid üle pea ja tahtsin need endast välja kirjutada.See oli nagu enda tühjaks karjumine,sest tundus et kõik mu ponnistused jooksevad vastu seina.Aga kõigest järgemööda.
Sel suvel sai 10 a kui tutvusin oma praeguse elukaaslasega,nimetame teda X-ks.
See tutvumise aeg oli ka päris kreisi,aga sellest teine kord.Ja X oli nõukaaja lõpus käinud endisel Kadaka turul autojuppe ja vanu asju müümas.Tollal muud kauplemiskohta polnudki,oligi Kadaka turg,kus siis kõik nn ärikad koos käisid.
Ja kui masu ajal,sattusime elama Raplamaale Sipale-ostsime sinna väikese talumaja-siis seal kuuris ja kõrvalhoonetes oli igasugu vana sodi,mida vanavara huvilised otsivad.
Kuigi mina polnud käinud Kadaka turul,s.t. olin,aga riideid ostmas, aga mulle tundus,et kes seda vana prahti ikka tahab.Vaatasin X i hämmingus näoga,kui ta kuuri alt vanad tünnid,haamrid ja muu roostes kola välja tassis ja ütles,et läheb proovib neid ühel vanavaralaadal müüa,et kas tahan kaasa tulla?Küsisin et kuidas see müümine ja laadavärk siis käib?Noh tõusma peab u kell 4 ,sõit võtab ka aega,sest kella 6-ks peab kohal olema,et parem müügiplats saada.Kell 4!!!Hull oled v-siis oli mul veel hea uni ja magasin ikka 9.30-ni vms.Mitte nagu nüüd-kell 6 läheb uni ära ja kõik.Ühesõnaga keerasin selja ja teatasin,et nii loll ma nüüd küll pole,et kell 4 mingi roostes kilakolaga kuskile laadale sõidan,head teed sulle.Aga ega X-l laadal käimata jäänud,kauples sõbra kaasa,kes ka oma kuuri läbi vaatas ja nad läksidki.Ma ei mäleta palju nad raha said,aga midagi said,sest pärast lõunat kui tagasi tulid,oli osa kola neil ära ostetud.Aga siis ma ei pidanud seda millekski-ega see mingi töö siis pole ja noh,müüsid need maha ja asi rahul,ega neid roostes asju kuuri alla juurde ei teki.Et sellega on nüüd kõik ja jutul lõpp.
Aga läks u aasta veel ja jälle kevad käes,tavaliselt kevaditi need laadal algavad ja siis oli X aasta jooksul juba mingi kolahunniku jälle kokku pannud.Aga mul olid alles mingid nõud-tassid,vaasid ja muu tühi-tähi.Seekord otsustasin kaasa minna,kuigi kell 4 tõusmine,seda ette ei kujutanud.Aga selgus,et see polnudki nii hull,hommikud olid juba valged ja varavalges sõitmine hoopis teine kui päeva ajal.Sest tee ääres põldudel nägi igasugu metsloomi ja linde-nagu loomapargis sõida ringi-metskitsed,jänesed,kullid ja metslinnud sibavad ja lendavad ringi.
Minu esimene vanavaralaat,kus müümas käisin- oli Pärnumaal asuvas Lavassaare alevikus.See on üks väike koht Pärnu külje all kus siis juba teist aastat järjest korraldati vanavara laata.Aga seal on ka raudteemuuseum ja laadaplats oligi seal kõrval.Toimus vanade autode näitus,pasunakoorid laulsid, ilm oli ilus,no mida veel laadalt tahta.Minu imestuseks osteti meilt kola u 80 euri eest-tema rauakola ja  minu nõusid.Ahjaa kõige suurema summa sain ühe täpilise serviisi eest,tollal ei teadnud veel mis miski maksab,et müüsin odavalt. Aga sain ka selle serviisi huvitavalt-riisusime meie kortermaja ümbrust-nagu ikka kevaditi tehakse-ja astub ligi üks vanem proua ja küsib,kas keegi ei sooviks nõusid,et tema õde viidi vanadekodusse ja seal palju asju,ei taha ära visata.Läksin temaga kaasa ja tulin tagasi kastitäie asjadega-see oligi minu esimene taaskasutustehing,pärast viisin prouale kommikarbi.No ja nende asjade hulgas oli ka punasetäpiline serviis,mille siis esimesel laadal maha müüsin.
Ja siis tekkis mul hasart,hakkasin igalt poolt -internetist,taaskasutuspoodidest huvitavaid nõusid otsima ja ostma.Samuti oli tarvis uurida, mida mingi märk tassi või taldriku all tähendab ja mis miski maksab.Nii möödus suvi ja vist käisime ühel laadal veel-sellel Eesti kõige suuremal -Seidla vanavaralaadal juulikuus,seal saime juba u 150 euri v oli isegi 200,see oli meie jaoks juba suur summa ühe päeva eest.Mõtlesin,kui põnev ja huvitav maailm-vahva,et sinna sattusin.
Siis hakkasime mõtlema,et kust neid asju saada,sest tegelikult visatakse väga palju terveid ja ilusaid asju ju prügimäele,kuigi keegi võib-olla just otsib neid.Ja nii jõudsimegi taaskasutuseni välja,et kõige lihtsam oleks kuulutada,et viime tasuta ära teile mittevajalikud asjad ja muud kodutarbed.Mõeldud-tehtud-kuulutuse panin üles tollasesse Tallinna TV kuulutuste portaali,mis jooksis päeviti ekraanil televiisoris.Tegelikult oli see ikka väga odav reklaam,saatsin selle sms-ga,arvelt läks maha 10 euri ja terve Eesti nägi seda iga päev.10 euri eest vist kuu aega jooksis reklaam eetris.Ja selle kaudu saimegi oma esimese suurema korteritühjenduse,mis lõi meid pahviks,aga seda juba järgmises jutupausis.

Töö hooldajana.

Oli masuaeg 2009-2011,töötasin pealinnas restoranis abikokana.Töö meeldis ja meie seltskond oli viimase peal-mõtlen töökaaslasi.Aga palka võeti maha,sest oli ju masu.
Mina ei osanud siis muud teha ,kui otsisin endale juurde lisatöö.Ja kuna tahtsin tööd,kus saaks palka mustalt,siis leidsin netist hooldaja töö ühes pealinna erahooldekodus.
Hooldaja tööst polnud aimugi,noh umbes arvasin,mida peab tegema,see oli ka kõik.Läksin siis proovipäevale-vastu tuli 20-ndates tsikk,geelküünte ja pikkade kunstripsmetega.Mõtlesin,see on kindlasti mingi boss.Selgus et hooldaja!!!Hm,20 aastaselt leiaks küll muu töö kui vanainimeste hooldamine.
Sest ega seal ei makstud mingit ulme palka,et oleks pointi raha pärast seal passida.Pärast selgus,et ta oli tulnud sinna tööle,aga siis hakanud semmima bosside pojaga ja see ütles kõik.Õnneks ei olnud ta ülbe ja saime hakkama.
See mis elu on ikka Eesti hooldekodudes,on õudne.Vähemalt tollal.
Kliendid olid küll 1-2 kaupa tubades,aga see oli ka kõik.Suhtumine neisse oli nagu rahakottidesse,kelle eest rohkem maksti,see sai parema teeninduse ja kelle eest vähem maksti,see vaadaku ise kuidas hakkama saab.Kuigi kliendid olid peaaegu kõik seniilsed ja Alzhaimeri tõves,siis neil oli ju iga päev nagu uus.Üks töökohustus oli seal see,et pidin hommikuti patsientidele hommikusöögiks võileibu tegema.Ja see millest neid tegin-no odavamat toorainet annab poodidest otsida.Ime et supikogu ei ostetud ja sisse söödetud.Aga mina olin seal vaid ajutiselt ja sain aru,et minu hääl jääks piiksumiseks.
Kõige jubedamad olid ka öövahetused-magada ei saanud-noh sellest sain aru veel,töö ajal ei magatagi ju-sai vaid tukkuda ja kui keegi lasi kella ja siis tõttasin appi.Saan aru et nii öövahetus käibki,aga siis ei teadnud,et tegelikult peaks öösel tööl olema 2 inimest,sest kui keegi ennast näiteks voodist maha keeras,nagu mul ükskord juhtus-siis,oleks küll teise inimese abi vaja,sest  imestan kuidas ma jõudsin 80 kg mehe voodisse tagasi tõsta.Arvan,et sokk,et teda põrandal nägin,andis mulle jõu ja tiris ta voodisse tagasi.Jube oli ka see kui keegi lahkus taevastele radadele,siis vaatasid seda voodit tükk aega veel teise pilguga,kuigi kauaks see voodi tühjaks ei jäänud,järjekord oli ukse taga ja kohe toodi uus klient sisse.
Selles töökohas sain ka sügelised,vot see oli jant.Keegi uus klient ,kes toodi,tal oli see haigus,aga meie ju igapäevaselt hooldasime neid-ühe juurest teise juurde ja lõpuks olid kõik kliendid nakatatud sügelistesse ja töötajad k.a.Vot seda oleks pidanud küll juhtkond ennetama,arst ju vaatab enne kliendi üle ja inimest,kes on nakatunud nakkuhaigusesse,poleks enne tervenemist teiste juurde tohtinud tuua. Kõige hullem,et viisin sügelised koju ka,sest nakatusin ju ise ka.Seda voodiriiete pesemist ja salviga määrimist.Siis mõtlesin küll,kas see vähene raha on seda asja väärt.Aga lõpuks pidasin seal vastu 9 kuud,viimaseid vahetusi tehes,pidin ennast vägisi sundima kohale minema.Kuigi mul ju lepingut polnud,oleks võinud minemata ka jätta,aga kohusetunne,mis mul on eriti suur-ei lubanud.Pidasin ikkagi kuidagi vastu.
Aga rohkem seda tööd küll sellistes tingimustes teha ei soovi.
Olen hiljem küsinud inimestelt,kes ka hooldajana töötavad,et kas neil ka nii jube oli,aga tundub,et sõltub ikka hooldekodust,õnneks kõik kohad pole nii jubedad.
Loodan et nüüdseks on seal asi paranenud,kuigi nende eesmärk oli raha kokku kühveldamine,mitte inimeste elu loojangu kena lõpetamine.

Kassid.

Olen ennast eluaeg kassi-inimeseks pidanud.Mulle on lapsest saati nad meeldinud,kuigi lapsena mul ei lubatud ühtegi looma koju tuua.Arvan et lapsel peab olema võimalus koos loomaga kasvada,muidugi kui laps ise tahab.Loomad annavad lapsele turvatunde ja on tõelised sõbrad,eriti siis kui laps ennast üksikuna tunneb,nagu minagi end tundsin.
Nüüd on mul olnud 3 kassi.Esimene sai minu juures elada u 6 kuud,ta oli poiss ja kui tuli esimene jooksuaeg,pani uksest välja nii kui võimalus tekkis.Mitu korda leidsin ta üles,aga viimane kord enam ei leidnud.Loodan et leidis uue kodu.Järgmine kass oli samast pesakonnast ,ka tema oli poiss ja pani  ka jooksu-ilmselt perekonnaviga.Mõtlesin,et mis jama see on,kõik kõutsid panevad plehku?
Aga siis tuli Kitty,kass ,kes oli minu teine pool.Me tundsime üksteist poolelt sõnalt kui nii saab öelda.Ta saabus mu ellu 2 kuusena ja mul oli õnn temaga koos veeta 5 imelist aastat.Ta oli tavaline krants,kui nii võib öelda,aga väga taibukas ja tubli.Kõige huvitavam oli see,et siis kui ta sain,siis paari kuu eest  olin kaotanud autoõnnetuses oma parima sõbranna.Ja kui saabus see pisike kassipoeg,siis oli mul tunne,et Ilse-nii oli sõbrantsi nimi-oli minu juurde tagasi tulnud😊
Aga elu viis mind välismaale ja kass läks üle hoiuperesse.
Kui tulime uuesti Eestisse tagasi, oli mu sõber juba lahkunud. Tunnen endal siiamaani süüd, et ta maha pidin jätma.
Võib tunduda  et räägin sellest kergelt  aga näen tihti Kittyt unes ja mõtlen talle samuti pea iga päev - ta jääb MINU kassiks.
Tulles Eestisse tagasi  mõtlesine elukaaslasega, et võiks ikka üks kass kodus olla.Hakkasime netis tuulama ja leidsime Kohtla-Järvelt ühe kuulutuse,kus pakuti pärslase ja inglise segu kassipoegi.Pildid olid ahvatlevad ja sõitsimegi kohale.Ning ei pidanud pettuma-tõime koju halli karvapalli,kes kõigil nunnumeetri lakke ajas.Nüüdseks on Betty meiega olnud 5 aastat ja rahulikamat ja malbemat kassi annab otsida.Ta on kass,kes tahab olla kas üksi või siis meiega.Teisi kasse ja üldse loomi  ta ei talu,õues käia ei taha jne.Ja nii me lasemegi tal olla nii kuidas talle meeldib.Meile ta ka väga sobib. Selline mugavate inimeste kass-mängida tahab üliharva,on omaette,palju ei söö,kuigi toitu valib,aga oleme aru saanud,mis ta lemmikud on-igatahes mitte Whiskas ja see teine pehme toit,kus kass on peal.Neid vaadatakse põlastusega.Kui toon loomapoest kallimaid toite,siis nende peale ka vaimustusest ei kiljuta.Lemmik toit on Sheeba,aga mitte kõik pakid,vaid see kus on paki peal kollane triip,ei mäletagi,millega see oli.Et kui ostan 4-se pehmepaki Sheebat,siis sellest suurema osa viskan minema.Krõbinatest sööme Purinat ja nüüd olen hakanud ostma juurde neid maiuseid väikestes pakkides,segan neid krõbinate hulka,siis sööb paremini.Inimese toitudest ta ei hooli,olen kõike pakkunud,aga ei lähe liimile.Tema karvaga olen aga hädas,tal on pikk karv ja lisaks veel aluskarv,mis teeb kassi 2 korda suuremaks,kui ta tegelikult on.Kammida ei lase,see käib meil suure kisa ja küünistamisega.Oleme teda ka pügada lasknud,aga seda teeme u kord aastas,sest talle tehakse narkoos ja ei taha seda tihti teha.Puhtust hoiab hästi ja üldiselt võin soovitada pärsia kassi-mis siis et ta on segu inglise kassiga,aga pärsia on ülekaalus-et on mõnusad rahulikud loomad.Kuigi unistus on et kunagi oleks mul Maine Coon-see hiigelkass,kes juba 3 kuusena on tavakassi mõõtu,eks elu näitab kas saan kunagi sellist hiiglast kaisutada ja musitada!

Kapi tassimine!

Elan maakohas,Tallinnast 50 km kaugusel.Mõne mehe jaoks on Mustamäe ka juba maakoht,sest tõeline elu toimub ainult kesklinnas.Siis meie asume sellega võrreledes ikka päris perifeerias.Huvitav -mis see Võru siis veel on,300 km Tallinnast?
Aga nagu ikka on vaja teinekord mingit mööblit vms tassida.Sõbranna tütar sai tasuta kapi,tranportisime ta meie alevikku,aga vaja veel kapp 5-le korrusele tassida.Pole küll mingi raske puitkapp-vaid Jyski oma,vineerist,aga suur ja kobakas.Kahele naisterahvale,kes pole enam esimeses nooruses,natuke ikkagi raske.Hakkasime siis tassijaid otsime-kust saab maakohas mehi?Ikka poe tagant-kellaaeg ka selline,et peaksid vennad juba kohal olema.Seadsime sammud poe poole-ja enäe imet küla kõige ilusam noorsand juba kohal.Loomulikult tuleb ta prouadele appi,kui väikese õlleraha saab-aga mida vaja tassida ?Ah kapp,kui suur-kui näitasime,et kahe uksega riidest vineerkapp,siis hakkas äkki kiire-et sedamoodi,et tal ülemus just helistas-ta peab kohe tööle minema,vabandust prouad.No vot siis!
Egas midagi,jõudsime kapiga-see oli kaubikus-5 korruselise maja ette,kuhu ta ka pidi jõudma.Ja jõudsime kahekesi ta ka esimesele korrusele tarida,kui tuli päästev telefonikõne.Üks teine külamees,kellele olime ka enne helistanud,saatis oma tuttava daamidele appi.Ja tuligi-mees nagu muiste-2 m pikk,õllelõhnad juures-aga võttis meie kapi ühest otsast ja meie kahekesi teisest otsast ja üles ta saigi!
Vahetasime ka Pikaga-nii ta ennast nimetas ka telefoninumbreid,juhul kui veel meil abi on vaja tassimisel vms,aga veendusime,et vahest neist poetagustest kasu ka,et kui ei saa üks,siis keegi teine ikka saab.
Aga jah,see on küll õige,et enne istuvad mehed poe taga,kasvõi rahatult,aga appi nad eriti tulla ei taha.Ma varem ei uskunud seda,aga nüüd elades siin alevikus juba 5-s aasta,olen seda mitu korda kogenud.Kahju muidugi.

Tähtkujud ja printer.

Olen tähtkuju järgi Ambur.Ma muidu ei usu eriti seda tähtkuju värki,et kes kellega sobib jne.Aga ühte olen aru saanud-iseloomuomadused lähevad tähemärkidel täppi.Näiteks kui kohtan kedagi võõrast,siis küsin-muidugi mitte esimese küsimusena-et mis tähemärgis ta on sündinud,siis tuleb juba pilt ette,et mis tüüpi inimesega on tegemist.Kunagi lugesin mitu korda Linda Goodmani raamatut Päikesemärgid ning selles raamatus on iga tähemärgi kohta ülevaade -kirjutatud läbi huumoriprisma.Ja need kirjeldused lähevad inimesega kokku.
Amburid on mugavad,seiklushimulised,kergesti mõjutatavad,aga ka väga töökad ja mis põhiline-et saaks nalja.Huumor on elus põhiline.Olen selle pärast ka palju kannatanud.Sest olen teinekord mingi lolli killu visanud,kohas kus on see kohatu.Ja teinekord ütlen enne välja kui jõuan mõelda,kas on sobiv koht selleks-et enne ütlen,siis mõtlen,mitte vastupidi.Samuti juhtub amburitel palju naljakaid apsakaid,sest nad on ka tuulepead.Puudu jääb põhjalikkusest,sest see on amburi jaoks ajaraisk.Miks pean uurima puurima,selleks on ju inimesed kes seda teevad.
Üks näide-viimane apsakas juhtus eelmine nädal-oli tarvis soetada uus printer.
Mu praeguses igapäevatöös MTÜ-ga on seda kogu aeg vaja ja kuigi mulle oli sattunud ka mitu kasutatud printerit,siis need keeldusid töötamast.Ja nii otsustasingi ikka tellida netist uus.Aga millist tellida,neid ju mustmiljon.Ja need tehnilised andmed ei ütle ka mulle eriti midagi.Niipalju teadsin et peab olema laserprinter ja värviline.Aga hinnad on ka seinast seina.Alla 130 euri ühtegi ei saa,aga see päris suur summa.Nii siis googeldasin  e-poode ,et kus mingi sooduspakkumine on.Igasugused soodukad on ka minu nõrkus-lähen kohe õnge,kui aga võimalust on neid kasutada.Ja voilaa-leidsingi täpselt selle 130 se printeri ,mida olin ühes netipoes märganud-teises e-poes 110 euriga.Vauu selline ale-no selle võtangi ju.Nagu juba kirjutasin-uurimise ja põhjalikkusega ma ei hiilga- ning tehnilised andmed mulle eriti midagi ei öelnud.Kuigi lugesin nad kohusetundest läbi,aga midagi imelikku ei leidnud.
Noh tarneaeg oli 3 nädalat,jäin siis ootele,kasutades seni naabrinaise lahket luba,tema printerit kasutada.Eelmine nädal tuligi sms -printer kohal,vaja Tallinnasse järgi minna.Mõeldud tehtud-päris suur kast oli,imestasin veel,et kuidas ta nii suur ja raske on.Esimesel päeval oli nii kiire,et ei jõudnudki kasti avada,teisel päeval pakkisin printeri välja ja ta oli tõesti kobakas,aga ehk peab siis paremini vastu-mõtlesin.Siis selgus,et meil pole kohta kuhu teda panna-õnneks oli mul MTÜs olemas üks väike arvutilaud,et seda saab kasutada.Laud siis kohale taritud ja pidulik sisselülitamine võis toimuda.Aga siis selgus,et puudu on USB juhe,see millega printer arvutiga ühendatakse,et muidu ei hakka ta ju tööle.Otsisin kasti läbi,ei midagi.Siis helistasin oma pojale,kes meie peres on itimees,nii kui kellegil midagi arvutiga vms vaja,siis tema on mihkel selle peale.Vuristasin talle ette printeri nimetuse ja numbrid,mis vaja ja ta hakkas googeldama,et miks siis juhet pole.Ja muidugi selgus tõsiasi-et olin välja valinud ainukese printeri tuhandete seast,millele pole USB  juhet kaasa pandud-vot sulle 20 euri soodust!Nuta või naera,aga juhet ei kuskil ja pole ette nähtudki.Uurisin küll pojalt,kas ta niisama ei hakka tööle-igaks juhuks küsisin-kuigi teadsin,et see pole võimalik,aga ta rahustas maha-ütles,teil seal maakohas pole ju Wifit,muidu võiks isegi töötada.No nüüd täna lähen Haapsallu,hakkan sealt USB juhet otsima ja ostma.Et kui oleks kohe tähelepanelikumalt vaadanud,äkki oleks märganud,et kirjelduses puudub USB.Kuigi kahtlen,seda ma poleks osanud tähele panna.Nii palju ennast tean.Aga jah,vot selliseid asju juhtub mul pidevalt ja see on selleks et olen sündinud Amburi tähtkujus.