Esimeste kuude suhtes tahtsin kirjutada veel sellest,et kui kõrvalt vaadates tundub,et noh said leti riiulid ja ruumi kätte,siis mis viga-muudkui müü.Aga iga päev koorus mingeid jamasid,mida ei osanud oodata.Kõigepealt see tehas,kes mulle ruumi rendile andis,selgus,et neile ikka ei meeldi kui inimesed seal käima hakkavad.Kuna nende bossi kabinet oli just välisukse kõrval,siis nii kui keegi meie juurde tuli,nad nägid seda ja neid see segas.Tegelikult,saan neist aru,rentisin ju nn.laopinda,et kõik oli ju õige.Aga siis sain nendega kokkuleppele,et laupäeviti võivad inimesed käia,et siis võin poodi reklaamida,siis neil vaba päev jne.Nii tegimegi ja rahvas tuli.Alguses ikka päris palju,eks uudishimulikud ja palju tuli kokkuostjaid kohale,lootes uutelt jõhvikatelt soodsalt midagi saada,Sain ka oma liigse usaldamise pärast külma arve osaliseks.Üks naine Kohilast,eesnimi Ene,perekonnanime enam ei mäleta,ostis alguses neti teel mõned nõud,maksis ära ja kõik ok,siis tuli kohale ja valis kaupa 55 euri eest,tegelikult oli summa suurem,aga tegin alet,lubas ülekande teha ja siiamaani teeb.Otsisin teda netist ja kirjutasin ning helistasin,aga ei midagi.Pärast googeldades selgus,et ongi suli,kes petab asju välja.See oli mulle õppetund,et usaldada võõrast ikka nii naljalt ei saa.
Hakkas tekkima ka inimesi,kes soovisid taaskasutuse teenust-meil on see nii-inimene võtab ära asjad,mida soovib ja meie viime ära ülejäänud ja TASUTA.Sellega sai ka ikka janti.Meie kõige esimene tööpakkumine oli selline.Kirjutas üks naine meile,et tal ema lahkus ja mustamäel 1 toaline korter vaja tühjaks teha,läksime siis vaatama,köögist nõud,kausid jm.Toast raamatud,riided ja vana diivan ja mitu kotti prahti,Jäime nõusse,tema väitis,et ei taha midagi,kui ainult pildid,need jäävad seina peale.Plaanisime,et kahel õhtul pärast tööd teeme selle töö ära,esimene õhtu viime prahi ära ja järgmine õhtu tuleme asjade järgi ,mis taaskasutusse lähevad.Esimene õhtu oligi kõik ok,viisime veel proua ka koju,ta elas Keilas .Järgmine päev kui pidime n.ö. oma töötasule järgi minema,tuli sinna samal ajal kohale ka naise tütar ja hakkas omakorda meie kõrvalepandud asju sorteerima.Jäime üllatunult vaatama,siis nad emaga tülitsesid seal ja lõpuks öeldi meile,et kui tahame neid asju,siis peame nende eest maksma.Vot sulle siis,viisime tasuta prahi ära,kusjuures 3ndalt korruselt alla tassides.Prahi hulka kuulusid ka katkine riidekapp,katkised köögiriiulid jm.et buss sai staffi täis.Ja ega meie seda tasuta saa prügimäele anda,me ju ka maksame prahi eest.Ja nüüd küsib raha.Lahkusime sõnagi lausumata ja tuligi välja,et tegime tasuta tööd.Aga eks inimene õpib.
Aga muidu oli ja päevi kui istusin üksi oma väikeses poekeses,ei tulnud ühtegi klienti,välja aitas see,et hakkasin asju postiga saatma üle Eesti.Aga poe esimene aasta oli ikka nii,et tasusin poe üüri oma palgast,käisin siis veel tööl.Muidu poleks välja tulnud omadega.Aga eks iga asja käivitamine ongi raske.Ja ega sellepärast põe,ise tahtsin ju oma ellu muutust ja need asjad käivad muutustega kaasas.Kas olen nii nutikas et suudan poe ära majandada?Teadsin vaid seda,et pooleli ei jäta,kas või viimase sendi annan,et pood edasi toimiks.Aga siis tulid suured muutused-arutasime rendileandja tehasega minu poe asja,et kuidas parem oleks ja nad andsid loa,et saaksime maja teises otsas ruumid ja omaette sissepääsu!Vauu,see oli juba midagi!Aga enne pidime need ruumid tühjaks tassima ja kokkulepe oli ka ,et peame ehitama plaatidest kõnnitee,mida mööda inimesed meie poodi tulevad.See oli juba järgmine katsumus meile,aga võtsime selle vastu,kõik selle nimel,et pood edasi toimiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar