Mina ja usk.

Kuulun sellesse põlvkonda,kes nägid pealt Eesti taasiseseisvumist.Kuigi siis olid metsikud 90ndad ja see ei läinud ka minust mööda.Tollal kui mina keskkooli lõpetasin,oli põhiline et peab minema tööle,õppimine polnud number 1.Nõukaaegne kasvatus-tööline see on kõige tähtsam.Ja nii minagi käisin pärast keskat kutsekas ja sain oma esimesele töökohale ühes sovhoosis juhi abina.
Ja muidugi,kui oled kodust välja saanud siis tuleb elu põletada,aga mitte mõelda mingile õppimisele.
Meie sovhoosi tuli tööle üks tüdruk,kes oli kasvanud usklikus peres,tema isa oli pastor.Vahtisime teda nagu imeasja ja imestasime kui normaalne võib üks usklik inimene olla.Minu ettekujutises oli nii,et usklikud ainult palvetavad hommikust õhtuni rätid peas ja mustad kleidi seljas.Aga tema käis riides nagu noored ikka ja naeris meiega koos samu nalju.Siis sain aru,et usk ei olegi ainult vanamuttidele.
Hakkasin temalt ja temaga koos rohkem usu kohta uurima -ta seletas lahkelt,mis miski on .Hakkasime mehega koos kirikus käima,praegu tundub see uskumatu,aga nii see oli.Mehel oli hea lauluhääl,tema võeti ka laulukoori.Meie elu muutus 150 protsendiliselt.Käisime igal pühapäeval kirikus jumalateenistusel ja palvetundides.Samal ajal toimus ka Eestis üleüldine ärkamislaine,paljud noored hakkasid kirikus käima.Tulid ka suured abipakid välismaalt,mis tegelikult olid ikka suureks abiks,sest oli talongiaeg ja meie väike pere poleks küll ilma nende pakkideta välja vedanud muidu.Tänu jumalale muidugi.
Olime aktiivsed kirikuskäijad 2 aastat järjest ja elasime karskelt ja toimekalt.Siis viis elu sealtkandist edasi elama ja kirikuskäimised jäid harvemaks,kuni lakkasid.Tagantjärgi on mul sellest kahju,aga siis noorena,ei mõelnud selle peale.
Aga jumal jäi mu südamesse,mis siis et ma tema järgi ei elanud,kuigi palvetasin ja mõtlesin ta peale ka oma elu rasketel hetkedel ja neid on olnud palju.
Oma mõtetes räägin Jeesusega iga päev ja palun talt andestust,sest olen minevikus teinud suuri vigu ja pannud  lähedasi inimesi mõttetult kannatama.Tean et minevikku muuta ei saa,aga praegu püüan elada nii,et kellegile haiget ei teeks ja proovin igati kõiki aidata ka oma tööga.
Ja tänan jumalat ka selle vahva tüdruku eest,kes mulle Jeesust tutvustas ja jumal õnnistagu tema peret ja lähedasi ja teda ennast .Aamen