Unustatud blogi.

3 aastat hiljem...

Olin unustanud täiesti,et alustasin blogi kirjutamist.Sest elu hakkas kiiresti muutuma.Alles nüüd üks päev,kui googeldasin oma nime-ma ei mäleta mis infot otsisin-vaatasin-hm-KS-miks ma elan?
See lause jäi jälle kummitama.Aga peast oli pühitud et ma kunagi selle lausega üritasin oma blogi alustada.Tegin tookord vaid mustandi,ei avaldanud seda.Sest siis ei näinud ka sellel mõtet,isegi mitte enda jaoks.
Aga nüüd 3 aastat hiljem seda läbi lugedes,tulid mulle need tunded ja mõtted meelde.Ja meenus toonane mina-see oli üks nn.depreka käes vaevlev keskeas naisterahvas.Aga täna seda esimest postitust lugedes ei tundunud see enam nõme.
Kui ausalt öelda-ma kunagi pole uskunud et on olemas depressioon.Kindlasti on,arstid ju kirjutavad ja on tuhandeid näiteid naiste ajakirjadest ja raamatutest-kuidas depressiooniga toime tulla,ennetada jm.
Aga mina ei saa sellest aru!Et okei mul on raske-tööl saan vähe palka,meestega on varemalt olnud nii ja naa. Alles nüüd olen olnud 10 a püsisuhtes. Aga et üks päev olen pikali voodis ja püsti ei tule.Kuidas saan olla voodis,ma pean ju seal nõmedal tööl käima.Ma ei saa pikutada.Mul on üks suur viga-ma olen nimelt üli kohusetundlik-lausa ülivõrdes.Ja seesama kohusetunne-see ei lasegi mul deprekasse jääda.Kuigi vahel väga tahaks,et ei peaks mõtlema,kuidas ma nüüd selle kuu maksud makstud saan jm.
Vot selliseid mõtteid olen mõelnud depressiooni kohta.Aga ju siis pole mulle see ette nähtud,vähemalt mitte nii nagu ajakirjades ja filmides kirjas on}}.