Kassid.

Olen ennast eluaeg kassi-inimeseks pidanud.Mulle on lapsest saati nad meeldinud,kuigi lapsena mul ei lubatud ühtegi looma koju tuua.Arvan et lapsel peab olema võimalus koos loomaga kasvada,muidugi kui laps ise tahab.Loomad annavad lapsele turvatunde ja on tõelised sõbrad,eriti siis kui laps ennast üksikuna tunneb,nagu minagi end tundsin.
Nüüd on mul olnud 3 kassi.Esimene sai minu juures elada u 6 kuud,ta oli poiss ja kui tuli esimene jooksuaeg,pani uksest välja nii kui võimalus tekkis.Mitu korda leidsin ta üles,aga viimane kord enam ei leidnud.Loodan et leidis uue kodu.Järgmine kass oli samast pesakonnast ,ka tema oli poiss ja pani  ka jooksu-ilmselt perekonnaviga.Mõtlesin,et mis jama see on,kõik kõutsid panevad plehku?
Aga siis tuli Kitty,kass ,kes oli minu teine pool.Me tundsime üksteist poolelt sõnalt kui nii saab öelda.Ta saabus mu ellu 2 kuusena ja mul oli õnn temaga koos veeta 5 imelist aastat.Ta oli tavaline krants,kui nii võib öelda,aga väga taibukas ja tubli.Kõige huvitavam oli see,et siis kui ta sain,siis paari kuu eest  olin kaotanud autoõnnetuses oma parima sõbranna.Ja kui saabus see pisike kassipoeg,siis oli mul tunne,et Ilse-nii oli sõbrantsi nimi-oli minu juurde tagasi tulnud😊
Aga elu viis mind välismaale ja kass läks üle hoiuperesse.
Kui tulime uuesti Eestisse tagasi, oli mu sõber juba lahkunud. Tunnen endal siiamaani süüd, et ta maha pidin jätma.
Võib tunduda  et räägin sellest kergelt  aga näen tihti Kittyt unes ja mõtlen talle samuti pea iga päev - ta jääb MINU kassiks.
Tulles Eestisse tagasi  mõtlesine elukaaslasega, et võiks ikka üks kass kodus olla.Hakkasime netis tuulama ja leidsime Kohtla-Järvelt ühe kuulutuse,kus pakuti pärslase ja inglise segu kassipoegi.Pildid olid ahvatlevad ja sõitsimegi kohale.Ning ei pidanud pettuma-tõime koju halli karvapalli,kes kõigil nunnumeetri lakke ajas.Nüüdseks on Betty meiega olnud 5 aastat ja rahulikamat ja malbemat kassi annab otsida.Ta on kass,kes tahab olla kas üksi või siis meiega.Teisi kasse ja üldse loomi  ta ei talu,õues käia ei taha jne.Ja nii me lasemegi tal olla nii kuidas talle meeldib.Meile ta ka väga sobib. Selline mugavate inimeste kass-mängida tahab üliharva,on omaette,palju ei söö,kuigi toitu valib,aga oleme aru saanud,mis ta lemmikud on-igatahes mitte Whiskas ja see teine pehme toit,kus kass on peal.Neid vaadatakse põlastusega.Kui toon loomapoest kallimaid toite,siis nende peale ka vaimustusest ei kiljuta.Lemmik toit on Sheeba,aga mitte kõik pakid,vaid see kus on paki peal kollane triip,ei mäletagi,millega see oli.Et kui ostan 4-se pehmepaki Sheebat,siis sellest suurema osa viskan minema.Krõbinatest sööme Purinat ja nüüd olen hakanud ostma juurde neid maiuseid väikestes pakkides,segan neid krõbinate hulka,siis sööb paremini.Inimese toitudest ta ei hooli,olen kõike pakkunud,aga ei lähe liimile.Tema karvaga olen aga hädas,tal on pikk karv ja lisaks veel aluskarv,mis teeb kassi 2 korda suuremaks,kui ta tegelikult on.Kammida ei lase,see käib meil suure kisa ja küünistamisega.Oleme teda ka pügada lasknud,aga seda teeme u kord aastas,sest talle tehakse narkoos ja ei taha seda tihti teha.Puhtust hoiab hästi ja üldiselt võin soovitada pärsia kassi-mis siis et ta on segu inglise kassiga,aga pärsia on ülekaalus-et on mõnusad rahulikud loomad.Kuigi unistus on et kunagi oleks mul Maine Coon-see hiigelkass,kes juba 3 kuusena on tavakassi mõõtu,eks elu näitab kas saan kunagi sellist hiiglast kaisutada ja musitada!