Töö maakohas.

Olen oma elu jooksul kaks korda elanud maakohas,s.t.teine kord ongi praegu,sest elan ka praegu maal.Aga esimene kord oli ikka päris kolgas,meie maja lähedal oli küll bussipeatus,aga buss lähimasse asulasse sõitis  päevas 2 korda-hommikul kella 8 ajal ja pärast lõunat 15.45.Kuigi ei saa aru neist,kes koostavad bussiplaane-saan aru,et tahan näiteks hommikul alevisse poodi,arstile või ka tööle minna-juhul kui kogemata on seal töökoht.Aga miks teine buss pärast lõunat läheb-kas neile kes õhtusesse vahetusse näiteks lähevad vms.Ta võiks ju siis lõuna paiku minna ja õhtul tagasi vms.No ühesõnaga olid need bussiajad mõeldud pensionäride jaoks,aga mitte sellele,kes loodab tööd leida.
Aga nagu ikka jõuan selle masu juurde,mis  viis meid Tallinnast 65 km kaugusele,praegu elan ikka ligemal- 50 km ja elame alevikus sees,siis elasime alevikust väljas 7 km.Ja see 7 km tookord oligi kõige suuremaks probleemiks,miks maja maha müüsime ja ei asunud nn.maaelu edendama.Ja üks suur probleem oli ka see,et mul puudusid juhiload.
Kunagi nõukaajal saadud load jäid õigel ajal uute vastu välja vahetamata ja nad aegusid.Ja et taastada juhtimisõigus,ei saanud enam eksternina eksamit teha,vaid pidin uuesti minema autokooli.Aga sellisest kolkast Tallinna autokooli käimine oli ikka tõeline katsumus.Kuigi püüdsin käia, kool ei katkenud, sain aru,et nendest lubadest sõltus mu ülejäänud elu.Lubade saagast kirjutan kunagi hiljem,see kestis kokku 5 aastat,aga kätte nad sain.
Aga see  lubade puudumine selgitas,miks ei saanud alevikku,muidu kui bussi või rattaga.
Aga tööd pidin leidma,sest ma pole kahjuks käsitööline,kes kodus nikerdab v õmbleb vms. ja siis müüb oma käsitööd.Ma ei tea miks mina õmmelda ei oska.Minu vanaema õmbles,kudus ja heegeldas kõiksugu asjad valmis,aga mind ta ei jõudnud õpetada,vaid lahkus meie hulgast liiga vara.Ja minu ema,tema ka ei osanud,kuigi tema oli ju vanaemaga kauem koos elanud,vot ei tea ju polnud ei talle ega mulle seda soont antud.
Siis pidin otsima alevikust tööd,sest linnas tööl käimine oleks liiga kauge,sest alevikku Tallinnast bussiga saad ,aga sealt edasi 7 km ei saa.Oleks 2-3 km lähemal,lähed jala,aga 7 km iga päev kui oled linnas näit.10 tundi tööl olnud, 1,5 tundi  veel liinibussis sõitnud ja siis hakata 7 km kõmpima?Et siis jäi alevik.Ainukesed poed mis maakohtades ruulivad on-Maxima ja Rimi,tollal Säästumarket.Maximat alles ehitati,läksin siis Säästukasse.Aga ära ütle,et sind seal oodati,igaüks hoidis oma kohast kinni,mis siis et nõme töö,aga kodu lähedal,see peamine.Pärast mõningat ootamist,kuna üks naine isegi läks töölt ära-saingi säästuka kassapidajaks.Õudne töö,istud seal kassas,asjad tulevad seda musta linti mööda ja muudkui plõksutad neid.Kõige hullem minu jaoks oli see kassas istumine,mul jäi kael kangeks,et ühe küljega ju istusid ja vaatasid neid asju seal liini peal.Ja mis kõige hullemad olid- taaratsekid.Kui inimene tõi taaratseki,siis andsid talle raha või tasus kauba eest tsekiga.Aga ma ei saa aru mis jama nendega oli,kas see süsteem ei lugenud neid sisse v,aga kuu lõpuks oli u 25 eurine puudujääk,umbes nii palju kui palju kuu jooksul neid taara tsekke sinu kassas oleku ajal oli sattunud ja see summa võeti palgast maha.Kuigi iga õhtu lugesin hoolikalt kassat ja kui seal oli raha rohkem,et keegi jättis nagu tippi vms,aga ikkagi oli puudujääk.Ja see oli juba liig,suutsin seal Säästukas töötada ühe kuu,siis oli kõik.Kuigi varem olen töötanud igas kohas a la 7 kuni 10a.,siis tundsin,see töö pole minu jaoks.Ja siis tuligi minna tööle Soome.