Töö hooldajana.

Oli masuaeg 2009-2011,töötasin pealinnas restoranis abikokana.Töö meeldis ja meie seltskond oli viimase peal-mõtlen töökaaslasi.Aga palka võeti maha,sest oli ju masu.
Mina ei osanud siis muud teha ,kui otsisin endale juurde lisatöö.Ja kuna tahtsin tööd,kus saaks palka mustalt,siis leidsin netist hooldaja töö ühes pealinna erahooldekodus.
Hooldaja tööst polnud aimugi,noh umbes arvasin,mida peab tegema,see oli ka kõik.Läksin siis proovipäevale-vastu tuli 20-ndates tsikk,geelküünte ja pikkade kunstripsmetega.Mõtlesin,see on kindlasti mingi boss.Selgus et hooldaja!!!Hm,20 aastaselt leiaks küll muu töö kui vanainimeste hooldamine.
Sest ega seal ei makstud mingit ulme palka,et oleks pointi raha pärast seal passida.Pärast selgus,et ta oli tulnud sinna tööle,aga siis hakanud semmima bosside pojaga ja see ütles kõik.Õnneks ei olnud ta ülbe ja saime hakkama.
See mis elu on ikka Eesti hooldekodudes,on õudne.Vähemalt tollal.
Kliendid olid küll 1-2 kaupa tubades,aga see oli ka kõik.Suhtumine neisse oli nagu rahakottidesse,kelle eest rohkem maksti,see sai parema teeninduse ja kelle eest vähem maksti,see vaadaku ise kuidas hakkama saab.Kuigi kliendid olid peaaegu kõik seniilsed ja Alzhaimeri tõves,siis neil oli ju iga päev nagu uus.Üks töökohustus oli seal see,et pidin hommikuti patsientidele hommikusöögiks võileibu tegema.Ja see millest neid tegin-no odavamat toorainet annab poodidest otsida.Ime et supikogu ei ostetud ja sisse söödetud.Aga mina olin seal vaid ajutiselt ja sain aru,et minu hääl jääks piiksumiseks.
Kõige jubedamad olid ka öövahetused-magada ei saanud-noh sellest sain aru veel,töö ajal ei magatagi ju-sai vaid tukkuda ja kui keegi lasi kella ja siis tõttasin appi.Saan aru et nii öövahetus käibki,aga siis ei teadnud,et tegelikult peaks öösel tööl olema 2 inimest,sest kui keegi ennast näiteks voodist maha keeras,nagu mul ükskord juhtus-siis,oleks küll teise inimese abi vaja,sest  imestan kuidas ma jõudsin 80 kg mehe voodisse tagasi tõsta.Arvan,et sokk,et teda põrandal nägin,andis mulle jõu ja tiris ta voodisse tagasi.Jube oli ka see kui keegi lahkus taevastele radadele,siis vaatasid seda voodit tükk aega veel teise pilguga,kuigi kauaks see voodi tühjaks ei jäänud,järjekord oli ukse taga ja kohe toodi uus klient sisse.
Selles töökohas sain ka sügelised,vot see oli jant.Keegi uus klient ,kes toodi,tal oli see haigus,aga meie ju igapäevaselt hooldasime neid-ühe juurest teise juurde ja lõpuks olid kõik kliendid nakatatud sügelistesse ja töötajad k.a.Vot seda oleks pidanud küll juhtkond ennetama,arst ju vaatab enne kliendi üle ja inimest,kes on nakatunud nakkuhaigusesse,poleks enne tervenemist teiste juurde tohtinud tuua. Kõige hullem,et viisin sügelised koju ka,sest nakatusin ju ise ka.Seda voodiriiete pesemist ja salviga määrimist.Siis mõtlesin küll,kas see vähene raha on seda asja väärt.Aga lõpuks pidasin seal vastu 9 kuud,viimaseid vahetusi tehes,pidin ennast vägisi sundima kohale minema.Kuigi mul ju lepingut polnud,oleks võinud minemata ka jätta,aga kohusetunne,mis mul on eriti suur-ei lubanud.Pidasin ikkagi kuidagi vastu.
Aga rohkem seda tööd küll sellistes tingimustes teha ei soovi.
Olen hiljem küsinud inimestelt,kes ka hooldajana töötavad,et kas neil ka nii jube oli,aga tundub,et sõltub ikka hooldekodust,õnneks kõik kohad pole nii jubedad.
Loodan et nüüdseks on seal asi paranenud,kuigi nende eesmärk oli raha kokku kühveldamine,mitte inimeste elu loojangu kena lõpetamine.