esmaspäev, 30. september 2019

Kunstnikud maal.

Siin blogis need tekstid tulevad postitamise järjekorras,mitte nii,nagu võiksid olla,et taaskasutuse algus vms.Aga kuna ise pole itimees,siis las olla nii nagu on.
Aga täna tahan mõtiskleda inimestest,kes tegelikult panevad oma kodu ja kõik oma ärisse ja loovad sellise KODUÄRI,et kuku pikali!
Mina ja mu väike taaskasutus,see on alles alguses.Põhirõhk on kulunud et saaks arved makstud ja et oleks sellist kaupa,mis inimestele meeldib,Alguses tõesti oli palju korteri tühjendusi jm,aga nüüd kui aeg on edasi läinud ja kõikvõimas FB ka abiks,siis saavad inimesed ise näoraamatu abiga oma üleliigsest tränist lahti.Nüüd tuleb edasi mõelda,millega tegeleda,et oleks endal huvitav ja  inimesed ka käiksid.Mõttes on teha kasutatud asjade töötubasid,et osalejad  saaksid  ideid,mida  teha üksikutest tassidest,vanadest kingadest jm.Sest oleme ju Taaskasutus ja võiksime nõu anda kuidas asjadele uus elu anda.
Kaubavaliku suurendamiseks toome oma poodi ka hulgilaost uut kaupa sisse,et ennast ära majandaksime,vana staffi enam nii palju ei tule.Paljudele see kindlasti ei meeldi ja vastupidi on  ka selliseid kes ütlevad,et tooge ainult uusi asju.Aga see pole see,tahame ikka taaskasutusega ka tegeleda.Vanade asjade miksimine uutega on ka in,et jätkame praegu nii.
Kuid sellegipoolest käib meil palju huvitavaid inimesi -mõned korrad on käinud 2 naist naabervallast.Algul ei saanud me aru,et millega nad tegelevad,sest neid huvitas kõik-retro riided,vanad nõud,käsitöötarbed jm.Saime aru et üks proua tegeles viltimise ja õmblemisega ja teine keraamika ja savinõude tegemisega.Aga sinna see jäi ja kui nad u poole aasta pärast uuesti tulid ja jälle palju põnevaid asju ostsid,siis jätsid ka oma visiitkaardi,et ka meie neid külastaksime.Nad tundusid nii enesekindlad ja vahvad,et respekt!Mõtlesin tahaks ise ka nii enesekindlalt ringi lehvida ja teada täpselt mida elult tahan.Aga siis läks jälle kõik vanaviisi edasi,arutasime küll koos abilisega,et peaks neid vahvaid naisi külastama,aga kunagi polnud aega.Huvitav,kuidas nemad selle aja leidsid,et meie juurde tulla,imelik,sest kui nad on ka ettevõtjad,siis peab ju pingutama et ots otsaga välja tulema,pole aega ringi lehvida-nii mõtlesin mitu korda heas mõttes kadedalt.
Aga nüüd nv-l läksime oma kaubaga naabervalda müüma.Meil on nii,et kuna oleme maapood,siis paljud,kes tahaksidki tulla,käivad linnas tööl ja argipäevadel ei jõua meie juurde.Et siis teemegi nii,et kui Muhamed ei tule Mäe juurde,siis läheb Mägi ise Muhamedi juurde.Ja  olles seal müümas - tuli üks nendest tragidest naistest  ka kaupa uudistama ja kutsus meid endale päeva lõpuks külla.No nüüd polnud meil enam kuhugi vingerdada,et pole aega v ei jõua vms.Lõpetasime oma päeva ja läksimegi proua Eva juurde,mis asus u 6 km kaugusel.Sinna jõudes ahmisime imestusest õhku-arvasin,et ta teeb oma talu väikeses kõrvalhoones savist kruuse ,et väike ruum,kus riiulil savinõud.Aga võta näpust-seal oli igatpidi läbimõeldud muinasjututareke,mida ümbritses väga kihvt kividest ja taimedest moodustatud kiviktaimla.Maja ümber oli puupakkudest ehitatud terrass ja igal pool taimed ja kivid.Ja see oli ainult väljas- nn.nõiamajas sees oli hingemattev vau-efekt.Millised õrnad keraamilised nõud!Mulle on alati tundunud,et inimesed,kes käivad keraamika töötoas-teevad oma paar kohmakat tassi valmis ja siis mõtlevad,et vot nüüd olen tegija ja kukuvad neid vorpima.Ning okei vorpigu,aga siis nad kingivad neid kõigile ja kõikjale.Ja kuna need kruusid on nii suured ja kohmakad,siis keegi neist ei joo ja jäävad kuhugi tolmu koguma ja lõpuks jõuavad meile taaskasutusse,kus nad alguses on riiulil teiste tasside kõrval,aga lõpuks rändavad tasuta kasti.
Aga siin avanes hoopist teine pilt-kenad, naiselikud,õrnad ja maitsekad keraamilised nõud-kannud,tassid,vaagnad.Mulle keraamika meeldib,nii,et vahtimist ja imestamist oli palju.Selgus,et pr.Eva on tegutsenud juba 20 a.Koos mehega ehitasid nad elumaja õuele nn.nõiamaja,kus saab teha töötubasid,võtta vastu külalisi ja isegi üritusi korraldada.Väga lahe,aga teisest küljest sa oled ennast ja oma pere pannud nagu peo peale,see on suur julgus ja risk.Kas pead vastu sellele,et iga hetk võib keegi sisse astuda ja sa pead olema rõõmus ja kraps,et külalisega suhelda.Aga tundub,et jõudu ja väge pr.Evas jätkub,sest meie saime küll terveks päevaks hea enrgialaksu ja samuti mõtteainet enda asja arendamiseks.Jõudu Eva,pane täiega edasi!!!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar