Hingede päev.

Need armsad,kellest jäime ilma,on tegelikult alles meie sees-nad on nii ligi et ei torka silma-nii nagu valgus tolmukübemes.Leelo Tungal
Olen oma elu jooksul kaotanud 2 mulle väga olulist inimest,keda pea iga päev meelde tuletan.Esimene oli mu vanaema,ta oli just selline vanaema,nagu igal pool kujutatakse,et rätik peas,nägu naerul ja põll ees.Minu lapsepõlve õnnelikumad ajad olid koolivaheajad maal vanaema ja vanaisa juures.Siis hakkas suvi juba mai lõpus ja kestis augusti lõpuni.Vanaema ja vanaisa elasid maal väikeses külas,kus oli üks külapood,postkontor ja kord nädalas käis rändkino.Vanavanemad pidasid loomi,alguses oli neil lehm,pärast nutriad.Sellised veerotid,kes elasid puurides,aga igas puuris pidi olema ka veenõus,kus nad ujusid.Neid kasvatati nahkade pärast.Sest välimus oli neil küll suure roti oma.Alguses pelgasin neid,aga pärast nähes kuidas vanaisa nendega jutustab,siis see hirm kadus.Põnev oli neid jälgida,nad sõid oma toitu,seistes tagumistel käppadel ja hoides toitu esimeste käppade vahel,isegi putru,mida vanaisa neile keetis-seda toppisid nad esimeste käppadega suhu.Nõukaajal need nahad olid moes.Mäletan et nii mu emal kui ta õel-mõlematel olid vanaisalt saadud nahkadest tehtud mütsid,kraed jne.Kuigi mina selle naha ilu tollal ei osanud näha,selline karm,sile ja külm. Vanaema tegi kõik et mul oleks maal hea ja mõnus olla ja tundsin ennast seal hoituna.Kui ta lahkus ootamatult insuldi järel,ei saanudki ma sellest üle.Vaid tõmbusin üha rohkem endasse ja see mõjus mu puberteedieale ka põrutavalt.Kui vanaema suri,olin u 9-10,et taganjärgi on kahju,ta oleks võinud u 10 aastatki kauem elada ja mu elu oleks hoopis teisiti kulgenud.Aga mis enam.Põhiline on see,et kui mul on raske,siis mõtlen vanaemale ja kujutan ette,mis nõu ta mulle annaks ning mul hakkab kergem.Tänud sulle ,et olemas olid.
Teine armas inimene,kes mult ootamatult ära võeti oli mu sõbranna Ilse.Ta oli must 7 a vanem ja innustas mind kõiges,samuti oli mulle suureks eeskujuks.Tal oli väga hea maitse ja kunstianne.Aga ta ei jõudnudki seda niimoodi kasutada,nagu oleks võinud.Sest igapäeva rutiin segas vahele.Kui ta oleks praegu veel alles,teeksin taaskasutust koos temaga ja meil oleks oma käest võtta kõik töötoad ja kunstiringid jm.Ta jäi ühel pimedal sügisõhtul auto alla-ei kandnud helkurit ja auto ei näinud teda.Surm oli silmapilkne.Olin siis veel Tallinnas restoranis tööl ja mäletan kui ta elukaaslane helistas mulle,et Ilse jäi auto alla,ütlesin et kutsu kiirabi,sest ma ei tahtnud uskuda kõige hullemat-ta vastas,et kiirabi juba viis ta minema-karjusin talle et kõik saab korda,ma TEAN.Aga ei saanud...Mulle mõjus see niimoodi,et ma ei saanud magada ja sain esimest korda ärevushoo,mäletan et see oli selline tunne,et nagu vibratsioon on sees,kõik väriseb ja mitte midagi ei saa teha,aga magada ka ei saa.Läksin perearsti juurde ja küsisin unerohtu või midagi rahustavat.Kirjutati Zanax välja,mõtlesin,et see ongi see kurikuulus unerohi,millest võib sõltuvusse jääda.Proovisin seda võtta,aga see pani momentaalselt magama.Kõige hullem,et võtsin seda hommikul kui tööle läksin,et saaks tööl olla,aga vastupidi ma ei suutnud silmigi lahti hoida.Kuidagi pidasin selle päeva vastu,aga rohkem seda rohtu ei puutunud ka.Kuidagi elasin need päevad ja matused üle.Teades,et aeg on see mis parandab haavad.Ja nii oligi,aga ikkagi oled sa mul meeles kallis sõbrants,homme on su sünniaastapäev,et hei-hei kus iganes sa oled,palju õnne sulle!
Selle ärevushoo kohta-paar korda on mul see veel tulnud,just siis kui ellu tuleb midagi väga hullu,mis paneb närvitsema.Aga nüüd proovin magamisega sellest üle saada,sest see kõige ohutum.
Pühapäeval käisin esimest korda meie kandi kirikus,kus oli hingede päeva jumalateenistus.Alguses mõtlesin,et kuidas seal on,sest pole varem Luteri kirikus teenistusel käinud.Aga tegelikult mulle väga meeldis nii jutlus kui kõik see õhkkond mis seal oli.Sel päeval oli ka armulaud ja mul lubati sellest osa võtta.Mul tulid pisarad silma kui selles osalesin.Tänud armas Jumal,et lubasid seal viibida ning kaitse ja hoia meid kõiki.Aamen.