Kunstnikud maal.

Siin blogis need tekstid tulevad postitamise järjekorras,mitte nii,nagu võiksid olla,et taaskasutuse algus vms.Aga kuna ise pole itimees,siis las olla nii nagu on.
Aga täna tahan mõtiskleda inimestest,kes tegelikult panevad oma kodu ja kõik oma ärisse ja loovad sellise KODUÄRI,et kuku pikali!
Mina ja mu väike taaskasutus,see on alles alguses.Põhirõhk on kulunud et saaks arved makstud ja et oleks sellist kaupa,mis inimestele meeldib,Alguses tõesti oli palju korteri tühjendusi jm,aga nüüd kui aeg on edasi läinud ja kõikvõimas FB ka abiks,siis saavad inimesed ise näoraamatu abiga oma üleliigsest tränist lahti.Nüüd tuleb edasi mõelda,millega tegeleda,et oleks endal huvitav ja  inimesed ka käiksid.Mõttes on teha kasutatud asjade töötubasid,et osalejad  saaksid  ideid,mida  teha üksikutest tassidest,vanadest kingadest jm.Sest oleme ju Taaskasutus ja võiksime nõu anda kuidas asjadele uus elu anda.
Kaubavaliku suurendamiseks toome oma poodi ka hulgilaost uut kaupa sisse,et ennast ära majandaksime,vana staffi enam nii palju ei tule.Paljudele see kindlasti ei meeldi ja vastupidi on  ka selliseid kes ütlevad,et tooge ainult uusi asju.Aga see pole see,tahame ikka taaskasutusega ka tegeleda.Vanade asjade miksimine uutega on ka in,et jätkame praegu nii.
Kuid sellegipoolest käib meil palju huvitavaid inimesi -mõned korrad on käinud 2 naist naabervallast.Algul ei saanud me aru,et millega nad tegelevad,sest neid huvitas kõik-retro riided,vanad nõud,käsitöötarbed jm.Saime aru et üks proua tegeles viltimise ja õmblemisega ja teine keraamika ja savinõude tegemisega.Aga sinna see jäi ja kui nad u poole aasta pärast uuesti tulid ja jälle palju põnevaid asju ostsid,siis jätsid ka oma visiitkaardi,et ka meie neid külastaksime.Nad tundusid nii enesekindlad ja vahvad,et respekt!Mõtlesin tahaks ise ka nii enesekindlalt ringi lehvida ja teada täpselt mida elult tahan.Aga siis läks jälle kõik vanaviisi edasi,arutasime küll koos abilisega,et peaks neid vahvaid naisi külastama,aga kunagi polnud aega.Huvitav,kuidas nemad selle aja leidsid,et meie juurde tulla,imelik,sest kui nad on ka ettevõtjad,siis peab ju pingutama et ots otsaga välja tulema,pole aega ringi lehvida-nii mõtlesin mitu korda heas mõttes kadedalt.
Aga nüüd nv-l läksime oma kaubaga naabervalda müüma.Meil on nii,et kuna oleme maapood,siis paljud,kes tahaksidki tulla,käivad linnas tööl ja argipäevadel ei jõua meie juurde.Et siis teemegi nii,et kui Muhamed ei tule Mäe juurde,siis läheb Mägi ise Muhamedi juurde.Ja  olles seal müümas - tuli üks nendest tragidest naistest  ka kaupa uudistama ja kutsus meid endale päeva lõpuks külla.No nüüd polnud meil enam kuhugi vingerdada,et pole aega v ei jõua vms.Lõpetasime oma päeva ja läksimegi proua Eva juurde,mis asus u 6 km kaugusel.Sinna jõudes ahmisime imestusest õhku-arvasin,et ta teeb oma talu väikeses kõrvalhoones savist kruuse ,et väike ruum,kus riiulil savinõud.Aga võta näpust-seal oli igatpidi läbimõeldud muinasjututareke,mida ümbritses väga kihvt kividest ja taimedest moodustatud kiviktaimla.Maja ümber oli puupakkudest ehitatud terrass ja igal pool taimed ja kivid.Ja see oli ainult väljas- nn.nõiamajas sees oli hingemattev vau-efekt.Millised õrnad keraamilised nõud!Mulle on alati tundunud,et inimesed,kes käivad keraamika töötoas-teevad oma paar kohmakat tassi valmis ja siis mõtlevad,et vot nüüd olen tegija ja kukuvad neid vorpima.Ning okei vorpigu,aga siis nad kingivad neid kõigile ja kõikjale.Ja kuna need kruusid on nii suured ja kohmakad,siis keegi neist ei joo ja jäävad kuhugi tolmu koguma ja lõpuks jõuavad meile taaskasutusse,kus nad alguses on riiulil teiste tasside kõrval,aga lõpuks rändavad tasuta kasti.
Aga siin avanes hoopist teine pilt-kenad, naiselikud,õrnad ja maitsekad keraamilised nõud-kannud,tassid,vaagnad.Mulle keraamika meeldib,nii,et vahtimist ja imestamist oli palju.Selgus,et pr.Eva on tegutsenud juba 20 a.Koos mehega ehitasid nad elumaja õuele nn.nõiamaja,kus saab teha töötubasid,võtta vastu külalisi ja isegi üritusi korraldada.Väga lahe,aga teisest küljest sa oled ennast ja oma pere pannud nagu peo peale,see on suur julgus ja risk.Kas pead vastu sellele,et iga hetk võib keegi sisse astuda ja sa pead olema rõõmus ja kraps,et külalisega suhelda.Aga tundub,et jõudu ja väge pr.Evas jätkub,sest meie saime küll terveks päevaks hea enrgialaksu ja samuti mõtteainet enda asja arendamiseks.Jõudu Eva,pane täiega edasi!!!

Taaskasutuse algus.

Kui seda blogi kirjutama hakkasin,oli sees palju mõtteid,mis tahtsid välja tulla.Üks suur mõte oligi,et tahaks ise midagi teha,taaskasutusega tegeleda.Aga kuidas alustada ja mida teha,et asi käima läheks.

3 a tagasi kui panin kuulutuse Tallinna Tv sse,tuligi meile töötpakkumine tühjendada Lasnamäel 2 toaline korter.Läksime sinna kohale,kuigi ettekujutust ei olnud,mis ja kuidas,aga kuulutasime ju ise ,et teostame korterite tühjendust ja peab pakkumist vähemalt vaatama minema.See oli 2 toaline korter 9 -ndal korrusel,aga sellist pilti poleks uneski ette näinud-korter oli maast laeni asju,tegelikult pahna täis,ainult teerajad läksid ühest toast teise.Olin telekast näinud,et selliseid kortereid on olemas,aga nüüd seisime ise samasuguse lävel ja töö tellijad vaatasid ootusärevalt meie poole,et mis me ütleme.Kui aus olla ei osanud midagi öelda,adusime mehega koos,et see on suur pähkel,aga kas katki hammustame,pole ju mingeid kogemusi varem.Aga siis nägi X prahi hunniku sees jalgratast ja tiris selle välja.Korteri omanik lubas suuremeelselt tal selle kaasa võtta ja mees oli sulanud-me võtame selle töö!

Noogutasin kaasa,kuigi ei kujutanud ette kuidas seda teeme.Arutasime omanikega ja otsustasime,et peab ikkagi tellima konteineri ja hakkama järjest seda prahti alla tassima-õnneks oli majas lift ja see töötas.Leppisime järgmise päeva hommikus kokku ja läksime laiali.Õhtul kodus arutasime,et nüüd on kaks varianti-kas on ainult praht ja prügi ja teeme lihtsalt tasuta tööd ,aga võib ka nii olla,et prahi alt tuleb igasugu põnevat staffi välja-nagu see jalgratas ,mille mees kaasa võttis.

Meile saabub koer.

Ja kuna mõte oli käima lükatud,et mehele tuleb
võtta koer,siis ei saanud seda ju pooleli jätta.
Aga kust neid Yorki kutsikaid siis leida,kui nende hind on ulmeliselt kõrge?Muidugi Oki-dokist.See on üks kuulutuste portaal,leidsin sealt mitu kutsikate pakkumist,hinnad u 200-300 euri.Suhtlesin ka mehe tütrega,sest plaanisime kutsika kinkida X-le sünnipäevaks,mis on u kuu aja pärast.Mehe tütar andis mulle vabad käed,et ma suhtleks müüjaga jne.Võtsingi esimese kuulutuse ette-vastas üks vene proua,kes oli väga jutukas ja lubas,et koer on Yorki terjer ja terve,ilus ja mis veel.Isegi hinna tingisin natuke alla.Ossa poiss -mõtlesin,aga miks siis teised 1000 euriga ostavad kui toredad vene prouad isegi 200 euriga ja natuke vähem kutsikaid loovutavad?No on ikka napakad inimesed!
Möödus nädal ja proua helistas,andis märku,et soovib kutsika üle anda,nad on küll 1 -kuused,aga tema peab ära sõitma ja hiljem ei saa ta neid üle anda.Tuletame meelde,et mul pole varem koera olnud ja mulle ei tulnud pähegi,et nii väikest kutsat emme juurest ära ei võeta.Seda enam kui kasvataja ise helistab ja ju siis tema teab kuidas asjad käivad.Leppisime siis  kohtumise kokku Tallinna bussijaamas järgmisel päeval.Võtsin sinna kaasa oma tuttava,kellel on varem koer olnud,et ehk on natukenegi temast abi koera valimisel.Saimegi prouaga kokku,kutsikad olid ühes kotis kõik kobaras koos.Valisime ühe priske poisi välja ja mutt jahvatas,et ilus koer -kasvab kuni 3 kg suuruseks.See oligi põhiline,mida mu mees tahtsi,et kutsu jääks pisikeseks.Andsin kähku raha üle ,kuulasime veel toitumisnõuandeid ja ruttu kodu poole,koer põues!
Kutsu pidas sõidu ilusti vastu,ostsime veel beebitoitu jm vajalikku ,mida tital tarvis,ise vaatasime,et on ikka pisike elukas küll,vaevu liigub.
Nüüd tagantjärgi olen uurinud,et enne 3 kuud kutsikaid ei loovutata,et see oli esimene suur viga mida tegime,oleksime pidanud ootama või otsima müüja,kellel on juba 3 kuused koerad.Sest meie kutsa,kes kasvabki 3 kiloseks kaalus juba 3 kuuselt-3,6 kg! Ja palju ta aastaselt kaalub-seda ei tea keegi!!!Aga loom on võetud ja välja ei viska,ega loom ju süüdi pole,et hangeldajate perekonda sündis.Tuleb välja ,et kui üks kutsika vanematest on York,nagu meil oli ema,isa olevat mingi miniterjer vms-siis 1 kuu vanuselt on nad täpselt Yorki beebide nägu,aga hiljem kasvavad ja siis ei tea keegi kelle nägu lähevad.Selleks need müüjad nii vara kutsikad müüvadki,et siis pole aru saada,mis või kes ta on.Sest kui ta 3 kuuselt kaalub 3,6 kg,siis taskukoera pähe teda enam müüa ei saa.Sinna see koer maetud oligi,miks ta minuga  nii vara ühendust võttis,kui kutsu 1 kuune  oli.Aga jutu lõpetuseks-mehele koer meeldis,mis siis et tasku ei mahu ja nüüd 4 kuusena kaalub ta juba 5 kg,nii,et elame näeme.Koer on vahva,teinekord räägin ta esimesest nädalast meie juures,see oli ka ikka mäsu,poleks uskunudki,et titaga nii palju janti on.

Kehakaal.

Oh,kes ei kurdaks oma välimuse üle.Nii ka mina,tegelikult olen oma nooruses olnud ikka täielikult kompleksides,taganjärgi mõeldes.Mul oli ja on halb näonahk,Praegu vist nimetatakse kombineeritud nahk,aga tollal kui olin 13-14,oli mul rasune nahk.Tulid vistrikud ja nõukaajal polnud ju mingeid vahendeid,et neist lahti saada,ainuke asi möksida paksult jumestuskreemiga kokku ja loota, et need ei paista välja.Kuigi kui nüüd vaatan noori,kes on ennast kokku kreemitanud,siis tundub,et see meik teeb asja veel hullemaks,aga ei arvusta ega kritiseeri kedagi.Näppisin neid punne ja ega see nahale head ei teinud,jäid järgi armid,mis mõned on siiani näha.Aga teine probleem oli kehakaal.Pole just paks olnud,aga figuur oli nõme-rinnad liiga väiksed,puusad liiga laiad ja näonahk tuksis-et peeglist just vaadata ei tahtnud.Siis mingi aeg võtsin maha -pärast laste sündi-ja siis nagu paks polnud,aga muud asjad ju jäid.
Aga muidu võisin kuni 45-nda aastani rahul olla,selga läksid numbrid 38 ja 40 ja
näonahk selleks vanuseks oli ka stabiliseerunud.
Aga peale 45 hakkas pihta!Elades seal teises maakohas,kus praegugi elan-sain istuva töö-tellimuste vastuvõtja ühes kohalikus OÜ-s.Ja seal oli ainult laua taga istumine,telefonile vastamine ja arvete tegemine arvutis.Ühesõnaga istuv töö.Ja tasapisi ,aga kindlalt alustas kaal tõusuteed.Omast arust ,sõin küll vähe,aga ei liikunud ka palju ja  ikka oli vaja magusat ka süüa.
Proovisin isegi Zumba trenni minna,no see oli kadalipp.Siukest kargamist annab ikka otsida,ime et vastu pidasin selle 1-1,5 tundi.See polnud minu jaoks.Seina peal oli kell ja trenni lõpus jälgisin ainiti osuti liikumist,et sealt tulema saaks.Samuti hakkasid mul põlved valutama pärast sellist tõmblemist.Tükk vanainimest ikka juba,et mida vehkida kui jalad ei kannata.Ei mõtlen midagi muud.
Siis minu praegune töö Taaskasutuses viis mind naaberalevikku,inimesed kutsusid,et tahavad riideid jm asju ära anda ja seal üks proua oli alla võtnud u 30 kg.Uurisin et kuidas see õnnestus-tuli välja,et on olemas Stokholm-dieet.Õhinaga otsisin selle internetist välja,seal tuli liituda ja natuke maksta.Siis oli vaikus.Paari päeva pärast tuli teade,et millal soovite alustada,kas homme või mingi muu päev,et siis nad saadavad menüü.Aga homme ma ei saanud ju alustada,sest pidime sünnipäevale minema,vastasin et mingi teine päev.Ja nüüd on vaikus,ei kippu,ega kõppu.Vot sulle siis miinus 30 kg!

Töö maakohas.

Olen oma elu jooksul kaks korda elanud maakohas,s.t.teine kord ongi praegu,sest elan ka praegu maal.Aga esimene kord oli ikka päris kolgas,meie maja lähedal oli küll bussipeatus,aga buss lähimasse asulasse sõitis  päevas 2 korda-hommikul kella 8 ajal ja pärast lõunat 15.45.Kuigi ei saa aru neist,kes koostavad bussiplaane-saan aru,et tahan näiteks hommikul alevisse poodi,arstile või ka tööle minna-juhul kui kogemata on seal töökoht.Aga miks teine buss pärast lõunat läheb-kas neile kes õhtusesse vahetusse näiteks lähevad vms.Ta võiks ju siis lõuna paiku minna ja õhtul tagasi vms.No ühesõnaga olid need bussiajad mõeldud pensionäride jaoks,aga mitte sellele,kes loodab tööd leida.
Aga nagu ikka jõuan selle masu juurde,mis  viis meid Tallinnast 65 km kaugusele,praegu elan ikka ligemal- 50 km ja elame alevikus sees,siis elasime alevikust väljas 7 km.Ja see 7 km tookord oligi kõige suuremaks probleemiks,miks maja maha müüsime ja ei asunud nn.maaelu edendama.Ja üks suur probleem oli ka see,et mul puudusid juhiload.
Kunagi nõukaajal saadud load jäid õigel ajal uute vastu välja vahetamata ja nad aegusid.Ja et taastada juhtimisõigus,ei saanud enam eksternina eksamit teha,vaid pidin uuesti minema autokooli.Aga sellisest kolkast Tallinna autokooli käimine oli ikka tõeline katsumus.Kuigi püüdsin käia, kool ei katkenud, sain aru,et nendest lubadest sõltus mu ülejäänud elu.Lubade saagast kirjutan kunagi hiljem,see kestis kokku 5 aastat,aga kätte nad sain.
Aga see  lubade puudumine selgitas,miks ei saanud alevikku,muidu kui bussi või rattaga.
Aga tööd pidin leidma,sest ma pole kahjuks käsitööline,kes kodus nikerdab v õmbleb vms. ja siis müüb oma käsitööd.Ma ei tea miks mina õmmelda ei oska.Minu vanaema õmbles,kudus ja heegeldas kõiksugu asjad valmis,aga mind ta ei jõudnud õpetada,vaid lahkus meie hulgast liiga vara.Ja minu ema,tema ka ei osanud,kuigi tema oli ju vanaemaga kauem koos elanud,vot ei tea ju polnud ei talle ega mulle seda soont antud.
Siis pidin otsima alevikust tööd,sest linnas tööl käimine oleks liiga kauge,sest alevikku Tallinnast bussiga saad ,aga sealt edasi 7 km ei saa.Oleks 2-3 km lähemal,lähed jala,aga 7 km iga päev kui oled linnas näit.10 tundi tööl olnud, 1,5 tundi  veel liinibussis sõitnud ja siis hakata 7 km kõmpima?Et siis jäi alevik.Ainukesed poed mis maakohtades ruulivad on-Maxima ja Rimi,tollal Säästumarket.Maximat alles ehitati,läksin siis Säästukasse.Aga ära ütle,et sind seal oodati,igaüks hoidis oma kohast kinni,mis siis et nõme töö,aga kodu lähedal,see peamine.Pärast mõningat ootamist,kuna üks naine isegi läks töölt ära-saingi säästuka kassapidajaks.Õudne töö,istud seal kassas,asjad tulevad seda musta linti mööda ja muudkui plõksutad neid.Kõige hullem minu jaoks oli see kassas istumine,mul jäi kael kangeks,et ühe küljega ju istusid ja vaatasid neid asju seal liini peal.Ja mis kõige hullemad olid- taaratsekid.Kui inimene tõi taaratseki,siis andsid talle raha või tasus kauba eest tsekiga.Aga ma ei saa aru mis jama nendega oli,kas see süsteem ei lugenud neid sisse v,aga kuu lõpuks oli u 25 eurine puudujääk,umbes nii palju kui palju kuu jooksul neid taara tsekke sinu kassas oleku ajal oli sattunud ja see summa võeti palgast maha.Kuigi iga õhtu lugesin hoolikalt kassat ja kui seal oli raha rohkem,et keegi jättis nagu tippi vms,aga ikkagi oli puudujääk.Ja see oli juba liig,suutsin seal Säästukas töötada ühe kuu,siis oli kõik.Kuigi varem olen töötanud igas kohas a la 7 kuni 10a.,siis tundsin,see töö pole minu jaoks.Ja siis tuligi minna tööle Soome.

Kass ja koer

Nagu juba mainisin olen kassiinimene.Siiani ei tulnud pähegi,et koeraga saaks ka koos elada.Nad ju haisevad!Ja nendega peab kogu aeg õue vahet jooksma,ka talvel-prr,külm ju.Ühesõnaga mitte minu teema.Pealekauba on nad nii kuulekad,vähemalt enamasti,vahivad peremehele otsa ja teevad mis inimene käsib .Aga kassid teevad mis tahavad ja on palju huvitavamad -vähemalt minu meelest.Neil on savi,mida sa tahad v mitte,neile on tähtis vaid nende enda elu,no jah ühe inimese valivad nad ikka enda omaks ka,aga see ei tähenda veel seda et tema sõna peab kuulama.Nii olin siiani mõelnud.
Aga siis juhtus midagi mis mu mõtlemise jälle teistpidi keeras.U aasta tagasi sai mu elukaaslane  insuldi.53 aastane mees-läks hommikul tööle,jõudis kohale,helistas veel mulle kui kohale oli ja 15 minutit hiljem helistas uuesti ning juba oli atakk ära käinud - ta ei saanud enam ise liigutada ,palus mul kutsuda kiirabi.See oli pauk meile kõigile,mulle,minu lastele,tema lastele,tema emale,kes seda üle ei elanudki ja lahkus sama aasta lõpus meie hulgast.
Sel suvel räägiti ajakirjanduses,et mehed elavad TERVELT-52 aastat ja naised-55.Praegu mõtlen,see on ikka täpselt küll välja arvestaud-minu X elas isegi 1,5 aastat kauem tervelt,nimelt oli ta suvel saanud 53 ja sügisel see juhtus,Kas siis minul on jäänu kõigest 4 aastat tervena elada,mis siis saab kui saan 55?Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Mees jäi koju,taastumine võtab ikka väga kaua.Ja et tal kodus seltsim oleks arutasime,et võiks üks väike kutsa olla.Olin küll skeptiline,et kes temaga väljas hakkab käima,aga mehe tervise huvides olin kõigeks valmis.
Järgmine teema oli,et milline koer võtta.Kui X iga tuttavaks sain 10 a tagasi,oli tal suur kaukaaslane,see oli nii kuri ,et oleks kõik lõhki rebinud,kes ligemale julgesid tulla-et kas soovib jälle sellist elukat?Aga õnneks oli soov ühest äärmusest teise-tahab pisikest taskukoera,kellega saab ringi patseerida ja autoga ringi sõita ning kes kaalub u 3 kg.Mehele meeldisid Toy terjerid,sellised peenikeste jalgadega tüübid,kes lõugasid nagu hullud,kui keegi ligi tuli.Uurisin ka netist selle koera kohta ja pidigi hull haukuja olema,samuti iseloom ka natuke tujukas,nii vähemalt lugesime.Järgmine valik oli York Terjer,tema välimus oli väga nunnu ja iseloomustus ka sobis,samuti ,et kasvab kuni 3 kg.Aga nende hinnad algavad 200-s kuni 1000 eurini,kuna nüüd mees kodune ja ainult invaliidsusraha peal ja mina ka oma taaskasutusega suurt ei teeni,siis jäi see mõte tahaplaanile.Aga mõte koer võtta jäi,sest mul oli ka hasart tekkinud-milline see elu siis koos koeraga on?

Mina ja usk.

Kuulun sellesse põlvkonda,kes nägid pealt Eesti taasiseseisvumist.Kuigi siis olid metsikud 90ndad ja see ei läinud ka minust mööda.Tollal kui mina keskkooli lõpetasin,oli põhiline et peab minema tööle,õppimine polnud number 1.Nõukaaegne kasvatus-tööline see on kõige tähtsam.Ja nii minagi käisin pärast keskat kutsekas ja sain oma esimesele töökohale ühes sovhoosis juhi abina.
Ja muidugi,kui oled kodust välja saanud siis tuleb elu põletada,aga mitte mõelda mingile õppimisele.
Meie sovhoosi tuli tööle üks tüdruk,kes oli kasvanud usklikus peres,tema isa oli pastor.Vahtisime teda nagu imeasja ja imestasime kui normaalne võib üks usklik inimene olla.Minu ettekujutises oli nii,et usklikud ainult palvetavad hommikust õhtuni rätid peas ja mustad kleidi seljas.Aga tema käis riides nagu noored ikka ja naeris meiega koos samu nalju.Siis sain aru,et usk ei olegi ainult vanamuttidele.
Hakkasin temalt ja temaga koos rohkem usu kohta uurima -ta seletas lahkelt,mis miski on .Hakkasime mehega koos kirikus käima,praegu tundub see uskumatu,aga nii see oli.Mehel oli hea lauluhääl,tema võeti ka laulukoori.Meie elu muutus 150 protsendiliselt.Käisime igal pühapäeval kirikus jumalateenistusel ja palvetundides.Samal ajal toimus ka Eestis üleüldine ärkamislaine,paljud noored hakkasid kirikus käima.Tulid ka suured abipakid välismaalt,mis tegelikult olid ikka suureks abiks,sest oli talongiaeg ja meie väike pere poleks küll ilma nende pakkideta välja vedanud muidu.Tänu jumalale muidugi.
Olime aktiivsed kirikuskäijad 2 aastat järjest ja elasime karskelt ja toimekalt.Siis viis elu sealtkandist edasi elama ja kirikuskäimised jäid harvemaks,kuni lakkasid.Tagantjärgi on mul sellest kahju,aga siis noorena,ei mõelnud selle peale.
Aga jumal jäi mu südamesse,mis siis et ma tema järgi ei elanud,kuigi palvetasin ja mõtlesin ta peale ka oma elu rasketel hetkedel ja neid on olnud palju.
Oma mõtetes räägin Jeesusega iga päev ja palun talt andestust,sest olen minevikus teinud suuri vigu ja pannud  lähedasi inimesi mõttetult kannatama.Tean et minevikku muuta ei saa,aga praegu püüan elada nii,et kellegile haiget ei teeks ja proovin igati kõiki aidata ka oma tööga.
Ja tänan jumalat ka selle vahva tüdruku eest,kes mulle Jeesust tutvustas ja jumal õnnistagu tema peret ja lähedasi ja teda ennast .Aamen

Hobi,mis muutus tööks.

Kui 3 a tagasi seda blogi kirjutamist alustasin,olin seal ka maininud,et tahaks tegeleda vanavara ja üldse taaskasutusega.Sel momendil olin vaimselt ummikus - mõtted olid üle pea ja tahtsin need endast välja kirjutada.See oli nagu enda tühjaks karjumine,sest tundus et kõik mu ponnistused jooksevad vastu seina.Aga kõigest järgemööda.
Sel suvel sai 10 a kui tutvusin oma praeguse elukaaslasega,nimetame teda X-ks.
See tutvumise aeg oli ka päris kreisi,aga sellest teine kord.Ja X oli nõukaaja lõpus käinud endisel Kadaka turul autojuppe ja vanu asju müümas.Tollal muud kauplemiskohta polnudki,oligi Kadaka turg,kus siis kõik nn ärikad koos käisid.
Ja kui masu ajal,sattusime elama Raplamaale Sipale-ostsime sinna väikese talumaja-siis seal kuuris ja kõrvalhoonetes oli igasugu vana sodi,mida vanavara huvilised otsivad.
Kuigi mina polnud käinud Kadaka turul,s.t. olin,aga riideid ostmas, aga mulle tundus,et kes seda vana prahti ikka tahab.Vaatasin X i hämmingus näoga,kui ta kuuri alt vanad tünnid,haamrid ja muu roostes kola välja tassis ja ütles,et läheb proovib neid ühel vanavaralaadal müüa,et kas tahan kaasa tulla?Küsisin et kuidas see müümine ja laadavärk siis käib?Noh tõusma peab u kell 4 ,sõit võtab ka aega,sest kella 6-ks peab kohal olema,et parem müügiplats saada.Kell 4!!!Hull oled v-siis oli mul veel hea uni ja magasin ikka 9.30-ni vms.Mitte nagu nüüd-kell 6 läheb uni ära ja kõik.Ühesõnaga keerasin selja ja teatasin,et nii loll ma nüüd küll pole,et kell 4 mingi roostes kilakolaga kuskile laadale sõidan,head teed sulle.Aga ega X-l laadal käimata jäänud,kauples sõbra kaasa,kes ka oma kuuri läbi vaatas ja nad läksidki.Ma ei mäleta palju nad raha said,aga midagi said,sest pärast lõunat kui tagasi tulid,oli osa kola neil ära ostetud.Aga siis ma ei pidanud seda millekski-ega see mingi töö siis pole ja noh,müüsid need maha ja asi rahul,ega neid roostes asju kuuri alla juurde ei teki.Et sellega on nüüd kõik ja jutul lõpp.
Aga läks u aasta veel ja jälle kevad käes,tavaliselt kevaditi need laadal algavad ja siis oli X aasta jooksul juba mingi kolahunniku jälle kokku pannud.Aga mul olid alles mingid nõud-tassid,vaasid ja muu tühi-tähi.Seekord otsustasin kaasa minna,kuigi kell 4 tõusmine,seda ette ei kujutanud.Aga selgus,et see polnudki nii hull,hommikud olid juba valged ja varavalges sõitmine hoopis teine kui päeva ajal.Sest tee ääres põldudel nägi igasugu metsloomi ja linde-nagu loomapargis sõida ringi-metskitsed,jänesed,kullid ja metslinnud sibavad ja lendavad ringi.
Minu esimene vanavaralaat,kus müümas käisin- oli Pärnumaal asuvas Lavassaare alevikus.See on üks väike koht Pärnu külje all kus siis juba teist aastat järjest korraldati vanavara laata.Aga seal on ka raudteemuuseum ja laadaplats oligi seal kõrval.Toimus vanade autode näitus,pasunakoorid laulsid, ilm oli ilus,no mida veel laadalt tahta.Minu imestuseks osteti meilt kola u 80 euri eest-tema rauakola ja  minu nõusid.Ahjaa kõige suurema summa sain ühe täpilise serviisi eest,tollal ei teadnud veel mis miski maksab,et müüsin odavalt. Aga sain ka selle serviisi huvitavalt-riisusime meie kortermaja ümbrust-nagu ikka kevaditi tehakse-ja astub ligi üks vanem proua ja küsib,kas keegi ei sooviks nõusid,et tema õde viidi vanadekodusse ja seal palju asju,ei taha ära visata.Läksin temaga kaasa ja tulin tagasi kastitäie asjadega-see oligi minu esimene taaskasutustehing,pärast viisin prouale kommikarbi.No ja nende asjade hulgas oli ka punasetäpiline serviis,mille siis esimesel laadal maha müüsin.
Ja siis tekkis mul hasart,hakkasin igalt poolt -internetist,taaskasutuspoodidest huvitavaid nõusid otsima ja ostma.Samuti oli tarvis uurida, mida mingi märk tassi või taldriku all tähendab ja mis miski maksab.Nii möödus suvi ja vist käisime ühel laadal veel-sellel Eesti kõige suuremal -Seidla vanavaralaadal juulikuus,seal saime juba u 150 euri v oli isegi 200,see oli meie jaoks juba suur summa ühe päeva eest.Mõtlesin,kui põnev ja huvitav maailm-vahva,et sinna sattusin.
Siis hakkasime mõtlema,et kust neid asju saada,sest tegelikult visatakse väga palju terveid ja ilusaid asju ju prügimäele,kuigi keegi võib-olla just otsib neid.Ja nii jõudsimegi taaskasutuseni välja,et kõige lihtsam oleks kuulutada,et viime tasuta ära teile mittevajalikud asjad ja muud kodutarbed.Mõeldud-tehtud-kuulutuse panin üles tollasesse Tallinna TV kuulutuste portaali,mis jooksis päeviti ekraanil televiisoris.Tegelikult oli see ikka väga odav reklaam,saatsin selle sms-ga,arvelt läks maha 10 euri ja terve Eesti nägi seda iga päev.10 euri eest vist kuu aega jooksis reklaam eetris.Ja selle kaudu saimegi oma esimese suurema korteritühjenduse,mis lõi meid pahviks,aga seda juba järgmises jutupausis.

Töö hooldajana.

Oli masuaeg 2009-2011,töötasin pealinnas restoranis abikokana.Töö meeldis ja meie seltskond oli viimase peal-mõtlen töökaaslasi.Aga palka võeti maha,sest oli ju masu.
Mina ei osanud siis muud teha ,kui otsisin endale juurde lisatöö.Ja kuna tahtsin tööd,kus saaks palka mustalt,siis leidsin netist hooldaja töö ühes pealinna erahooldekodus.
Hooldaja tööst polnud aimugi,noh umbes arvasin,mida peab tegema,see oli ka kõik.Läksin siis proovipäevale-vastu tuli 20-ndates tsikk,geelküünte ja pikkade kunstripsmetega.Mõtlesin,see on kindlasti mingi boss.Selgus et hooldaja!!!Hm,20 aastaselt leiaks küll muu töö kui vanainimeste hooldamine.
Sest ega seal ei makstud mingit ulme palka,et oleks pointi raha pärast seal passida.Pärast selgus,et ta oli tulnud sinna tööle,aga siis hakanud semmima bosside pojaga ja see ütles kõik.Õnneks ei olnud ta ülbe ja saime hakkama.
See mis elu on ikka Eesti hooldekodudes,on õudne.Vähemalt tollal.
Kliendid olid küll 1-2 kaupa tubades,aga see oli ka kõik.Suhtumine neisse oli nagu rahakottidesse,kelle eest rohkem maksti,see sai parema teeninduse ja kelle eest vähem maksti,see vaadaku ise kuidas hakkama saab.Kuigi kliendid olid peaaegu kõik seniilsed ja Alzhaimeri tõves,siis neil oli ju iga päev nagu uus.Üks töökohustus oli seal see,et pidin hommikuti patsientidele hommikusöögiks võileibu tegema.Ja see millest neid tegin-no odavamat toorainet annab poodidest otsida.Ime et supikogu ei ostetud ja sisse söödetud.Aga mina olin seal vaid ajutiselt ja sain aru,et minu hääl jääks piiksumiseks.
Kõige jubedamad olid ka öövahetused-magada ei saanud-noh sellest sain aru veel,töö ajal ei magatagi ju-sai vaid tukkuda ja kui keegi lasi kella ja siis tõttasin appi.Saan aru et nii öövahetus käibki,aga siis ei teadnud,et tegelikult peaks öösel tööl olema 2 inimest,sest kui keegi ennast näiteks voodist maha keeras,nagu mul ükskord juhtus-siis,oleks küll teise inimese abi vaja,sest  imestan kuidas ma jõudsin 80 kg mehe voodisse tagasi tõsta.Arvan,et sokk,et teda põrandal nägin,andis mulle jõu ja tiris ta voodisse tagasi.Jube oli ka see kui keegi lahkus taevastele radadele,siis vaatasid seda voodit tükk aega veel teise pilguga,kuigi kauaks see voodi tühjaks ei jäänud,järjekord oli ukse taga ja kohe toodi uus klient sisse.
Selles töökohas sain ka sügelised,vot see oli jant.Keegi uus klient ,kes toodi,tal oli see haigus,aga meie ju igapäevaselt hooldasime neid-ühe juurest teise juurde ja lõpuks olid kõik kliendid nakatatud sügelistesse ja töötajad k.a.Vot seda oleks pidanud küll juhtkond ennetama,arst ju vaatab enne kliendi üle ja inimest,kes on nakatunud nakkuhaigusesse,poleks enne tervenemist teiste juurde tohtinud tuua. Kõige hullem,et viisin sügelised koju ka,sest nakatusin ju ise ka.Seda voodiriiete pesemist ja salviga määrimist.Siis mõtlesin küll,kas see vähene raha on seda asja väärt.Aga lõpuks pidasin seal vastu 9 kuud,viimaseid vahetusi tehes,pidin ennast vägisi sundima kohale minema.Kuigi mul ju lepingut polnud,oleks võinud minemata ka jätta,aga kohusetunne,mis mul on eriti suur-ei lubanud.Pidasin ikkagi kuidagi vastu.
Aga rohkem seda tööd küll sellistes tingimustes teha ei soovi.
Olen hiljem küsinud inimestelt,kes ka hooldajana töötavad,et kas neil ka nii jube oli,aga tundub,et sõltub ikka hooldekodust,õnneks kõik kohad pole nii jubedad.
Loodan et nüüdseks on seal asi paranenud,kuigi nende eesmärk oli raha kokku kühveldamine,mitte inimeste elu loojangu kena lõpetamine.

Kassid.

Olen ennast eluaeg kassi-inimeseks pidanud.Mulle on lapsest saati nad meeldinud,kuigi lapsena mul ei lubatud ühtegi looma koju tuua.Arvan et lapsel peab olema võimalus koos loomaga kasvada,muidugi kui laps ise tahab.Loomad annavad lapsele turvatunde ja on tõelised sõbrad,eriti siis kui laps ennast üksikuna tunneb,nagu minagi end tundsin.
Nüüd on mul olnud 3 kassi.Esimene sai minu juures elada u 6 kuud,ta oli poiss ja kui tuli esimene jooksuaeg,pani uksest välja nii kui võimalus tekkis.Mitu korda leidsin ta üles,aga viimane kord enam ei leidnud.Loodan et leidis uue kodu.Järgmine kass oli samast pesakonnast ,ka tema oli poiss ja pani  ka jooksu-ilmselt perekonnaviga.Mõtlesin,et mis jama see on,kõik kõutsid panevad plehku?
Aga siis tuli Kitty,kass ,kes oli minu teine pool.Me tundsime üksteist poolelt sõnalt kui nii saab öelda.Ta saabus mu ellu 2 kuusena ja mul oli õnn temaga koos veeta 5 imelist aastat.Ta oli tavaline krants,kui nii võib öelda,aga väga taibukas ja tubli.Kõige huvitavam oli see,et siis kui ta sain,siis paari kuu eest  olin kaotanud autoõnnetuses oma parima sõbranna.Ja kui saabus see pisike kassipoeg,siis oli mul tunne,et Ilse-nii oli sõbrantsi nimi-oli minu juurde tagasi tulnud😊
Aga elu viis mind välismaale ja kass läks üle hoiuperesse.
Kui tulime uuesti Eestisse tagasi, oli mu sõber juba lahkunud. Tunnen endal siiamaani süüd, et ta maha pidin jätma.
Võib tunduda  et räägin sellest kergelt  aga näen tihti Kittyt unes ja mõtlen talle samuti pea iga päev - ta jääb MINU kassiks.
Tulles Eestisse tagasi  mõtlesine elukaaslasega, et võiks ikka üks kass kodus olla.Hakkasime netis tuulama ja leidsime Kohtla-Järvelt ühe kuulutuse,kus pakuti pärslase ja inglise segu kassipoegi.Pildid olid ahvatlevad ja sõitsimegi kohale.Ning ei pidanud pettuma-tõime koju halli karvapalli,kes kõigil nunnumeetri lakke ajas.Nüüdseks on Betty meiega olnud 5 aastat ja rahulikamat ja malbemat kassi annab otsida.Ta on kass,kes tahab olla kas üksi või siis meiega.Teisi kasse ja üldse loomi  ta ei talu,õues käia ei taha jne.Ja nii me lasemegi tal olla nii kuidas talle meeldib.Meile ta ka väga sobib. Selline mugavate inimeste kass-mängida tahab üliharva,on omaette,palju ei söö,kuigi toitu valib,aga oleme aru saanud,mis ta lemmikud on-igatahes mitte Whiskas ja see teine pehme toit,kus kass on peal.Neid vaadatakse põlastusega.Kui toon loomapoest kallimaid toite,siis nende peale ka vaimustusest ei kiljuta.Lemmik toit on Sheeba,aga mitte kõik pakid,vaid see kus on paki peal kollane triip,ei mäletagi,millega see oli.Et kui ostan 4-se pehmepaki Sheebat,siis sellest suurema osa viskan minema.Krõbinatest sööme Purinat ja nüüd olen hakanud ostma juurde neid maiuseid väikestes pakkides,segan neid krõbinate hulka,siis sööb paremini.Inimese toitudest ta ei hooli,olen kõike pakkunud,aga ei lähe liimile.Tema karvaga olen aga hädas,tal on pikk karv ja lisaks veel aluskarv,mis teeb kassi 2 korda suuremaks,kui ta tegelikult on.Kammida ei lase,see käib meil suure kisa ja küünistamisega.Oleme teda ka pügada lasknud,aga seda teeme u kord aastas,sest talle tehakse narkoos ja ei taha seda tihti teha.Puhtust hoiab hästi ja üldiselt võin soovitada pärsia kassi-mis siis et ta on segu inglise kassiga,aga pärsia on ülekaalus-et on mõnusad rahulikud loomad.Kuigi unistus on et kunagi oleks mul Maine Coon-see hiigelkass,kes juba 3 kuusena on tavakassi mõõtu,eks elu näitab kas saan kunagi sellist hiiglast kaisutada ja musitada!

Kapi tassimine!

Elan maakohas,Tallinnast 50 km kaugusel.Mõne mehe jaoks on Mustamäe ka juba maakoht,sest tõeline elu toimub ainult kesklinnas.Siis meie asume sellega võrreledes ikka päris perifeerias.Huvitav -mis see Võru siis veel on,300 km Tallinnast?
Aga nagu ikka on vaja teinekord mingit mööblit vms tassida.Sõbranna tütar sai tasuta kapi,tranportisime ta meie alevikku,aga vaja veel kapp 5-le korrusele tassida.Pole küll mingi raske puitkapp-vaid Jyski oma,vineerist,aga suur ja kobakas.Kahele naisterahvale,kes pole enam esimeses nooruses,natuke ikkagi raske.Hakkasime siis tassijaid otsime-kust saab maakohas mehi?Ikka poe tagant-kellaaeg ka selline,et peaksid vennad juba kohal olema.Seadsime sammud poe poole-ja enäe imet küla kõige ilusam noorsand juba kohal.Loomulikult tuleb ta prouadele appi,kui väikese õlleraha saab-aga mida vaja tassida ?Ah kapp,kui suur-kui näitasime,et kahe uksega riidest vineerkapp,siis hakkas äkki kiire-et sedamoodi,et tal ülemus just helistas-ta peab kohe tööle minema,vabandust prouad.No vot siis!
Egas midagi,jõudsime kapiga-see oli kaubikus-5 korruselise maja ette,kuhu ta ka pidi jõudma.Ja jõudsime kahekesi ta ka esimesele korrusele tarida,kui tuli päästev telefonikõne.Üks teine külamees,kellele olime ka enne helistanud,saatis oma tuttava daamidele appi.Ja tuligi-mees nagu muiste-2 m pikk,õllelõhnad juures-aga võttis meie kapi ühest otsast ja meie kahekesi teisest otsast ja üles ta saigi!
Vahetasime ka Pikaga-nii ta ennast nimetas ka telefoninumbreid,juhul kui veel meil abi on vaja tassimisel vms,aga veendusime,et vahest neist poetagustest kasu ka,et kui ei saa üks,siis keegi teine ikka saab.
Aga jah,see on küll õige,et enne istuvad mehed poe taga,kasvõi rahatult,aga appi nad eriti tulla ei taha.Ma varem ei uskunud seda,aga nüüd elades siin alevikus juba 5-s aasta,olen seda mitu korda kogenud.Kahju muidugi.

Tähtkujud ja printer.

Olen tähtkuju järgi Ambur.Ma muidu ei usu eriti seda tähtkuju värki,et kes kellega sobib jne.Aga ühte olen aru saanud-iseloomuomadused lähevad tähemärkidel täppi.Näiteks kui kohtan kedagi võõrast,siis küsin-muidugi mitte esimese küsimusena-et mis tähemärgis ta on sündinud,siis tuleb juba pilt ette,et mis tüüpi inimesega on tegemist.Kunagi lugesin mitu korda Linda Goodmani raamatut Päikesemärgid ning selles raamatus on iga tähemärgi kohta ülevaade -kirjutatud läbi huumoriprisma.Ja need kirjeldused lähevad inimesega kokku.
Amburid on mugavad,seiklushimulised,kergesti mõjutatavad,aga ka väga töökad ja mis põhiline-et saaks nalja.Huumor on elus põhiline.Olen selle pärast ka palju kannatanud.Sest olen teinekord mingi lolli killu visanud,kohas kus on see kohatu.Ja teinekord ütlen enne välja kui jõuan mõelda,kas on sobiv koht selleks-et enne ütlen,siis mõtlen,mitte vastupidi.Samuti juhtub amburitel palju naljakaid apsakaid,sest nad on ka tuulepead.Puudu jääb põhjalikkusest,sest see on amburi jaoks ajaraisk.Miks pean uurima puurima,selleks on ju inimesed kes seda teevad.
Üks näide-viimane apsakas juhtus eelmine nädal-oli tarvis soetada uus printer.
Mu praeguses igapäevatöös MTÜ-ga on seda kogu aeg vaja ja kuigi mulle oli sattunud ka mitu kasutatud printerit,siis need keeldusid töötamast.Ja nii otsustasingi ikka tellida netist uus.Aga millist tellida,neid ju mustmiljon.Ja need tehnilised andmed ei ütle ka mulle eriti midagi.Niipalju teadsin et peab olema laserprinter ja värviline.Aga hinnad on ka seinast seina.Alla 130 euri ühtegi ei saa,aga see päris suur summa.Nii siis googeldasin  e-poode ,et kus mingi sooduspakkumine on.Igasugused soodukad on ka minu nõrkus-lähen kohe õnge,kui aga võimalust on neid kasutada.Ja voilaa-leidsingi täpselt selle 130 se printeri ,mida olin ühes netipoes märganud-teises e-poes 110 euriga.Vauu selline ale-no selle võtangi ju.Nagu juba kirjutasin-uurimise ja põhjalikkusega ma ei hiilga- ning tehnilised andmed mulle eriti midagi ei öelnud.Kuigi lugesin nad kohusetundest läbi,aga midagi imelikku ei leidnud.
Noh tarneaeg oli 3 nädalat,jäin siis ootele,kasutades seni naabrinaise lahket luba,tema printerit kasutada.Eelmine nädal tuligi sms -printer kohal,vaja Tallinnasse järgi minna.Mõeldud tehtud-päris suur kast oli,imestasin veel,et kuidas ta nii suur ja raske on.Esimesel päeval oli nii kiire,et ei jõudnudki kasti avada,teisel päeval pakkisin printeri välja ja ta oli tõesti kobakas,aga ehk peab siis paremini vastu-mõtlesin.Siis selgus,et meil pole kohta kuhu teda panna-õnneks oli mul MTÜs olemas üks väike arvutilaud,et seda saab kasutada.Laud siis kohale taritud ja pidulik sisselülitamine võis toimuda.Aga siis selgus,et puudu on USB juhe,see millega printer arvutiga ühendatakse,et muidu ei hakka ta ju tööle.Otsisin kasti läbi,ei midagi.Siis helistasin oma pojale,kes meie peres on itimees,nii kui kellegil midagi arvutiga vms vaja,siis tema on mihkel selle peale.Vuristasin talle ette printeri nimetuse ja numbrid,mis vaja ja ta hakkas googeldama,et miks siis juhet pole.Ja muidugi selgus tõsiasi-et olin välja valinud ainukese printeri tuhandete seast,millele pole USB  juhet kaasa pandud-vot sulle 20 euri soodust!Nuta või naera,aga juhet ei kuskil ja pole ette nähtudki.Uurisin küll pojalt,kas ta niisama ei hakka tööle-igaks juhuks küsisin-kuigi teadsin,et see pole võimalik,aga ta rahustas maha-ütles,teil seal maakohas pole ju Wifit,muidu võiks isegi töötada.No nüüd täna lähen Haapsallu,hakkan sealt USB juhet otsima ja ostma.Et kui oleks kohe tähelepanelikumalt vaadanud,äkki oleks märganud,et kirjelduses puudub USB.Kuigi kahtlen,seda ma poleks osanud tähele panna.Nii palju ennast tean.Aga jah,vot selliseid asju juhtub mul pidevalt ja see on selleks et olen sündinud Amburi tähtkujus.

Unustatud blogi.

3 aastat hiljem...

Olin unustanud täiesti,et alustasin blogi kirjutamist.Sest elu hakkas kiiresti muutuma.Alles nüüd üks päev,kui googeldasin oma nime-ma ei mäleta mis infot otsisin-vaatasin-hm-KS-miks ma elan?
See lause jäi jälle kummitama.Aga peast oli pühitud et ma kunagi selle lausega üritasin oma blogi alustada.Tegin tookord vaid mustandi,ei avaldanud seda.Sest siis ei näinud ka sellel mõtet,isegi mitte enda jaoks.
Aga nüüd 3 aastat hiljem seda läbi lugedes,tulid mulle need tunded ja mõtted meelde.Ja meenus toonane mina-see oli üks nn.depreka käes vaevlev keskeas naisterahvas.Aga täna seda esimest postitust lugedes ei tundunud see enam nõme.
Kui ausalt öelda-ma kunagi pole uskunud et on olemas depressioon.Kindlasti on,arstid ju kirjutavad ja on tuhandeid näiteid naiste ajakirjadest ja raamatutest-kuidas depressiooniga toime tulla,ennetada jm.
Aga mina ei saa sellest aru!Et okei mul on raske-tööl saan vähe palka,meestega on varemalt olnud nii ja naa. Alles nüüd olen olnud 10 a püsisuhtes. Aga et üks päev olen pikali voodis ja püsti ei tule.Kuidas saan olla voodis,ma pean ju seal nõmedal tööl käima.Ma ei saa pikutada.Mul on üks suur viga-ma olen nimelt üli kohusetundlik-lausa ülivõrdes.Ja seesama kohusetunne-see ei lasegi mul deprekasse jääda.Kuigi vahel väga tahaks,et ei peaks mõtlema,kuidas ma nüüd selle kuu maksud makstud saan jm.
Vot selliseid mõtteid olen mõelnud depressiooni kohta.Aga ju siis pole mulle see ette nähtud,vähemalt mitte nii nagu ajakirjades ja filmides kirjas on}}.

Miks ma elan...

Tere,on tavaline hommik-olen 47-aastane naine-tööleminekuni on veel pool tundi ,aga mina alustasin oma esimese blogi kirjutamisega!Miks,milleks-seda küsin ka endalt praegu-aga algus on tehtud ja vaatame ,mis saab edasi!?

Juba mõnda aega on mul kuklas vasardanud üks mõte-miks ma üldse elan-mis on MINU ELU MÕTE-sest ise küll ühtegi mõistlikku mõtet selleks ei näe.

Öeldakse,et me sünnime siia maailma mingi ülesandega-aga viimasel ajal on minu üleasanne kuhugi ära kadunud.Kas on see keskeakriis?
Kell on 17.21-jälle üks tööpäev läbi-töö ,mis mõnes mõttes on tore,aga mis tegelikult ei paku eriti midagi,aga kus on kirjas,et inimesel peab kerge olema-tegema oma unistuste tööd,elama unistuste elu!Reaalsus on see,et käid tööl,et oma kõhtu orjata ja teed seda,mida TULEB teha,mitte seda-mida tahaksid.Aga miks siis ei ei tee MINA -nüüd kui olen 47-oma unistuste tööd ja ei ela unistuste elu jah,MIKS?
Jah,mõtlen enda peale-olen tavaline naine-pole mulle antud ei kunsti ega käsitööannet-käekiri on ka hulemast hullem.Välimusel tavaline kartul-kasutades võrdlust tuntud seriaaliga.Mis mind huvitab-ma ei tea!Uskumatu ,aga ma ei tea siiani,mis mind huvitab.Ainult üks asi-mis on lemmik s.o. RAAMATUD-nende lugemine,see maailm,mis on nii võimas ja üllas,et siis unustan kõik muu.Aga ma ei saa ju päevad läbi raamatuid lugeda.Veel huvitavad mind vanad asjad ja nendega tegelemine,tahaks neid kokku osta,kollektsioneerida-müüa-vahetada,aga selleks on ju raha vaja ja siis olemegi alguses tagasi-käin oma igapäevsel tööl,mille eest Eestis nõmedalt vähe makstakse.
Oma elus olen saanud proovida ka elu võõrsil-võrdlusmoment Eestiga on suur.Inimest koheldakse Soomes INIMESENA ja tehtud töö eest,olgu see või koristustöö,mida eesti naised põhiliselt Soomes viljelevad makstakse kuninglikult- võrreldes Eestiga.Aga see lühike ,õnnis aeg sai otsa.Aga see pole tänase päeva lugu-milleks heieteda minevikust-et oi seal oli ikka hea jne.Tähtis on see kuidas sa siin ja praegu suudad oma tegemisi rakendada.Aga see on esialgu mõistatus.