ÜHE ETAPI LÕPP! Kui sulgub üks uks-avaneb teine...

Nonii! Vaadates postitusi,pole üle poole aasta pihta saanud,et midagi kirja panna. Tegelikult oli üks suur ellujäämisaeg,et polnud emotsiooni,et midagi kirjutada. Koroonaaeg tõi ka meie poele suuri väljakutseid-meil tõsteti renti ja just siis kui valitsus sulges kõik poed u kaheks kuuks.Siis mõtlesin küll,et aitab jamast,tegelen edaspidi ainult koristamisega!!! Aga imelik on see,et kui oled selle asja sisse sattunud-mõtlen need vanad asjad,taaskasutus jm-see on nagu sõltuvus-ei suuda lõpetada!Kuigi on raske ja pean mõtlema välja variante,kuidas renti maksta,inimestelt asju osta-kui pakutakse huvitavatat-ja pidevalt pakutakse-Siis selle nimel ma olen nõus koristustööd tegema,sest selle raha eest saab taaskasutuspoodi teha. Võiksin ju teha oma koristustööd ära või minna igapäevatööle,aga enam ei taha,see vabadus,mille annab väikeettevõtjana tegutsemine on nii magus,kuigi raske.Ja ta hoiab mind elusana.Ma ei suudaks niisama passida.Ega see poeke tekkis ka nii,et mul oli selline töögraafik tollal,et nädal tööl ja nädal vaba.Jäi palju vaba aega,mis tahtis sisustamist. Nüüd siis sai otsa Turba poekese aeg.Vaatasin postituste järgi,et et olime alustanud 06.veebruari paiku 2017 aasta.Siis rentisin esimese väikese ruumi Kyteksi tehases,aga paari kuuga jäi see kitsaks.Siis kolisime suuruselt järgmisse ruumi,kus saime olla u pool aastat.Järgmisena pakkus Kyteks ise teist majatiiba,et saame eraldi sissepääsu ja puha!Arvasin,et nüüd meile piisab,et saame rahulikult tegutseda,ruumi peaks ju jaguma.Aga kuna loodus tühja kohta ei salli,siis olid needki ruumid puupüsti asju täis.Siis algas asjade paigutamine,iga päev proovisime neid sättida ja paigutada,et nad mahuks ja et neid näha oleks.See vahest õnnestus,vahest mitte.Sel kevadel,aga kui ka elumuutus viis Lääne Maakonda Taeblasse-ostsime elukaaslasega sinna väikese maja.Hakkasin lahtiste silmadega sealkandis ringi vaatama,et esialgu laopindagi saaks ja oh üllatust-leidsime uued poeruumid Taeblas.Aga sellest juba edaspidi.