Bambustekid ja padjad.

Juba tükk aega müüme uusi Eestis valmistatud tekke ja patju.Kuidas nad meieni jõudsid ,on ka huvitav lugu.
Kuna suveperioodil käime oma kaubaga ka laatadel,siis u 1,5 a tagasi Luige laadal,kus on esindatud ka käsitöö tegijad,sattus meie kõrvale müüma üks väikefirma oma tekkide,patjadega.Alguses ei arvanud ma midagi,vaatasin neid nagu voodipesumüüjaid,keda minu arust on liiga palju.Ikka mõtlen,et huvitav,kas keegi ostab ka nende voodipesu nii meeletult,et neil tasub sellega tegeleda.Mäletan et kui olime mehega Soomes tööl,siis selle aasta jooksul käisime vabal ajal Helsingi kauplusi kammimas.Ja kui seal olid allahindlused,mis ikka tõesti olid hea hinnaga,mitte nii nagu Eestis,et kirjutavad reklaamis-kuni 70 protsenti ja siis üks kõige nõmedam jope nt.ongi suure alega,aga teistel on allahindlust tehtud u 5 euri,kui hind on 250 euri-nõme!Ja sellistel allahindlustel sattusime nii mõnegi voodipesu ale peale ning loomulikult ostsin  komplekte,samuti eraldi linu ,padjapüüre jm.Ühesõnaga,mul on siiani kapis uut voodipesu ,mida pole veel kasutanud,kuigi juba 4 aastat on möödas.Aga noh inimesi on erinevaid,kes vahetab võib-olla iga aasta,kes ostab kingituseks,kes tahab kogu aeg et oleks uue mustriga vms,kes kogub neid.Et pole minu asi arvustada.Aga miks seda jahun-sest minu arust neid tekke ja patju müüdi ka päris palju,isegi meie alevikus käib üks Viljandi firma müümas aeg-ajalt oma staffi.Ja isegi nemad jätsid suve lõpul tulemata,kuigi olid ennast välja reklaaminud kohalikus lehes,tuues põhjuseks- vihma sadas ja nad ei hakanud sõitma ja ostetakse vähe.
Ja siis esimene kord kui tekimüüjad meie kõrvale maandusid,siis läksid mul imestusest silmad punni,mis toimuma hakkas.Ma ei saa öelda,et just iga inimene,kes nende leti juurde astus-ostis midagi.Aga enam-vähem.Päeva lõpuks läksin ise ka juurde ja ostsin  paar patja,sest vanad olid juba pannkookideks magatud.Sinna see asi jäi,mõtlesin,et kokkusattumus,ju nad reklaamisid ennast kuskil ja siis tulidki kõik kohale,kel patju vm vaja.Läks mööda pool aastat ja jällegi trehvasime neid laadal.Ja sama pull jätkus-inimesed lahkusid ,võttes kaasa hunnikutes tekke ja patju.Aga siis läks mul tuluke põlema,kui nii hästi neid ostetakse,siis ei saa olla ju mingi jama tootega,seda enam-me ise olime oma patjadega ka rahul.Sest sa ei saa sitta toodet-vabandage väljendust- laadalt laadale müüa  sellistes kogustes.Muidugi hind oli ka soodne,aga kuna veendusin ise ,et padi on okei,siis miks mitte osta norm toode soodsa hinnaga ,aga mitte maksta ulmeliselt hinda ühe padja eest.Seda enam,et sa ei maga temaga 25 aastat,mingi aja jooksul,vahetad ikka välja.Siis astusingi ligi nende bossile ja palusin ka meie tagasihoidlikule MTÜ-le eraldada müügiks mõned padjad ja tekid,et äkki meie inimesed ka tahavad seda toredat kaupa.Ja see tragi naine oli nõus.Ta lausa usaldas meile realisatsiooni peale kauba ja sain valida oma tunde järgi,mida soovin.Olin seitsmendas taevas,kui nii võib öelda,Sain ju uue põneva kauba,mida oma inimestele pakkuda ja mis kõige tähtsam hind oli sõbralik.Sest olgem ausad,maarahvas on väga hinnatundlik ja sellega pean kogu aeg arvestama.
Nüüd oleme neid vahvaid tooteid müünud juba u aasta.Ja pole kordagi kahetsenud.Vastupidi,inimesed on rahul,et kaup tuuakse neile koju kätte ja veel hea hinnaga.Suur eelis selle kauba juures on ka see,et need tooted on valmistatud Eestis.Nad on naturaalsed ja inimsõbralikud.Nende bambustoodetega on ostjad ikka väga rahul.Sest bambuskiud patjades ja tekkides on hea allergikutele,lastele,samuti imavad nad niiskust,et kel probleeme hingistamisega-soovitan,masinpestavad.Nüüd on valik suurenenud ja oleme juurde võtnud ka kallimaid tekke ja patju.Täname veel kord OÜ Norverti ja nende esileedit Kristiinat,kes meid usaldas ja viitsib Peipsi äärest meile kauba alati kohale tuua,mis pole ka väike maa.Edu Sulle hea Kristiina ja loodame jätkuvale koostööle!

TERVIST!

Igal hommikul ütleme oma elukaaslasele, lapsele, lähedastele  sõpradele - tervist  või tere vms. Aga sõnal tervis on veel teine tähendus - iseenda tervis. Tundub selline tavaline sõna ,aga tegelikult hõlmab palju suuremat tähendust,eriti siis kui tervisega probleemid tekivad.
Nii juhtus ka minuga,nädal tagasi käisin järgi kauaoodatud vaipadel Tallinnas.Meie inimesed küsivad mult igasugu asju-mida ma poodi tooksin,kõike pole võimalik tuua,aga vaibad tundusid huvitavad,eriti kui leidsin soodsa netipoe,kust kaup kohale tuua.Mõeldud tehtud,kaup peal,asusime mehega tagasiteele.Aga koduteel lõi kõhtu terav valu-nagu keegi oleks noa sisse löönud ja keeras seda.See oli nagu välk selgest taevast!Palusin masina kinni pidada ,sest ei saanud istuda,valu ajas kõverasse.Proovisin natuke käia,aga ei midagi,samuti ajas oksele.Ütlesin mehele,et koduni pole enam palju,kannatan ära.Kodus kallistasin wc potti ja nagu kergem hakkas.Tegin kummeliteed ja valu andis järgi.Kell hakkas ka juba 15.00 saama,oli reedene päev ja läksin ikkagi poodi,kuigi mees arvas,et kas saan hakkama.Muidugi saan,ennegi saadud ju.Aga poes hakkas kergelt uuesti kõht valutama ja iiveldus ei kadunud.Kuidagi pidasin õhtuni vastu ja seda ka meie headele püsikatele Tiinale ja Piretile,kes tõid Nospat ja kummeliteed,see leevendas.Õhtul oli nagu tavakas,aga hiljem kell 21.00 hakkas uuesti valu pihta ja siis juba armu ei antud.Kannatasin kuni keskööni ,aga siis sain aru,et mida ootan,ega vist üle ei lähe.Ajasin mehe üles ja sõit kiirabi poole läks lahti.Seal selgus et valu teevad sapikivid.Hm olin küll kuulnud,et on olemas mingid kivid,mis valu teevad,aga nagu ikka,ega siis minuga need asjad ei juhtu.Mind jäeti haiglasse,oli reede öö vastu laupäeva ja öeldi,ega nädalavahetusel nagunii midagi ei tehta,et ravime sind ja esmaspäeval tehakse ultraheli vms.
Ja siis kui palatisse jõudsin ja tilgutid jälle küljes,siis mõtlesin,vot sulle -inimene mõtleb,jumal juhib.Õnneks olin palatis üksi,ses suhtes,et ega ma inimesi pelga,aga kui oled pool ööd passinud kiirabi koikus ja sind on torgitud,siis tahaks lihtsalt lesida ja proovida magada.Aga kui oleks keegi veel palatis olnud,oleks ma ta üles ajanud,siis ta oleks hakanud pärima,et mis juhtus ja mina oleks küsinud,et mis teiega juhtus jne.Siis poleks niipea magama saanud jääda.Aga nüüd sain omaette tukkuda,sest tilguti jäi külge,keerata ei saanud ja oma mõtteid mõelda.
Mis kasu on mulle nendest vaipadest,mis eile tõime kui ma neid müüa ei saa,reklaamisin igal pool välja,et tulge laupäeval ilusaid vaipu ostma ja siin ma nüüd lesin.Siis mõtled küll,et jah,kõige tähtsam on ikka tervis,mis pointi on asjadest,kui sul pole tervist et neid kasutada.Jäin ikkagi magama lõpuks,keha oli kurnatud ja tegelikult magasin maha terve järgmise päeva,päeval pandi jälle uus tilguti,tehti süsti jne,aga nende vahel magasin.Imestasin ise ka et und jätkus,aga ju siis olin ka väsinud.Alates sellest kui selle poe tegime,ega vaba päeva nagu polegi,ikka mõtled või käid poest läbi ja teed midagi või koristad.Ma olen tähele pannud,et mul need haigused tulevadki just siis,kui ma ise ka mõtlen,et peaks tagasi tõmbama,aga teen selle asja ka ära,siis puhkan,ei tule kell 7.00 poodi ,vaid proovin magada.Aga siis tuleb juba järgmine päev ja ikka ei puhka ja siis lõpuks organism tõmbabki pidurit.Seda ei juhtu küll tihti,u korra aastas,aga nii hullu valu pole veel olnud.Ei oska ma ise siis reguleerida seda puhkust ja tööd.
Olin haiglas paar päeva,esmaspäeval tehti proovid ja selgus,et sapipõis tuleb ikkagi ära oppida,aga sellega läheb veel aega,seniks lasti mind koju.Aga nüüd pean sööma dieettoitu ja raskusi ei tohi tõsta,muidu kivid mu kõhus lähevad jälle liikvele.Olen nagu hunt Punamütsikese muinasutust,kel kõht kive täis.
Tegelikult panid need paar päeva mind mõtlema küll,et kui järsku ära kukun,kas mu asjad on nii korras,et saan rahulikult lesida.Ei ole-elukaaslane ei tea meie paberimajandusest midagi,pean edaspidi ta kurssi viima,et kui midagi ootamatut juhtub,siis tal ka pilt selge.Ja poes tuleb ikka veel koristada ja tühjendada,et kui võõras sinna asendama tuleb,siis leiab kõik asjad üles mida vaja.Sest nüüd on teinekord nii,et mina tean kus miskit on,aga võõras mitte,vaja asjad riiulitele loogiliselt panna-koorekannud ühte riiulisse ,teekannud teise jne.Muidu mul oli seal selline üldine sigrimigri.Et pean konkreetsemalt paigutama asju.
Aga üldiselt oli see jälle üks õppetund,et asjad pole elus peamised,kuigi ilma nendeta me ei saa,aga kui sul pole tervist et neid asju kasutada,mida neid siis kokku ajada.Et kõigile head tervist ja jälgige oma keha,kui ta juba enne märku annab,siis tasub tagasi tõmmata varem,mitte haiglas.Ja tänan ka Jumalat,et märku andis ja aitas.

Kas mängin ainult enda pärast poodi?

Sel sügisel sai 2 aastat kui olen väikest poodi pidanud,Tegelikult u pool aastat rohkem,aga ametlikult MTÜ registreerisin 2017 oktoobris.Öeldakse,et algus on raske,aga ei arvanud et nii raske.Algus oli ju ilus,inimesed käisid ja ostsid,oli mõõnasid,aga saime sellest üle.
Nüüd on jälle selline tunne,et nagu mängin poodi- iseeendale,kedagi nagu ei huvita mida teen.Ega ei peagi huvitama!Millest sellised mõtted?Aga sellest,et rahvast käib vähe ja kui tulevad ,siis nagu muuseumis,teevad tiiru peale ja lahkuvad.Ning mina seisan lolli näoga ,proovin vestlust arendada,aga ei võeta vedu.Siis tulebki selline tunne,et miks ma siin leti taga seisan.Arved vajavad aga maksmist,firma arvele on raha vaja,aga kust võtta kui müüki pole.
Olen teinud koostöölepingud 3 hulgimüügifirmaga,toon sealt uut kaupa.Aga osad inimesed kes tulevad poodi,mõtlevad,et kõike saab tasuta.Uuele kaubale ei pane ma suurt juurdehindlust,palju asju müün omahinnaga ja mis seisma jäävad,need lähevad lõpuks sentide eest.Neid asju toon sisse,et meie poodi külastaks ka selliseid inimesi,keda vanad asjad ei huvita,eelkõige kohalikud elanikud,et nad saaksid vajalikke tarbekaupu kodu lähedalt.Aga tihtilugu mõtlen,on mul seda vaja-tuua neid asju,osa asju toon tellimuse peale,kui keegi soovib midagi-nendega on lihtne,nemad ostavad alati.Aga ülejäänud asjad,mis seisma jäävad,ma ei pea ju neid tooma.Kas on üldse seda poodi vaja,teen e-poe ja asi ants.Aga kus ma siis kaupa hoian?Koju neid nõudekuhilaid ei vii ju.
Ja tegelikult see poe idee-taaskasutus tegelikult mulle meeldib,inimestele ka meeldib-nagu olen aru saanud,aga üks asi mis meie tegevust pidurdab on ka ruumipuudus.Sest meilt käib läbi palju asju,mis me tegelikult lihtsalt saadame järgmisse külakeskusse,kuna ruumipuudus ei luba neid endale jätta.Näiteks eelmine laupäev kuulutasin välja ,et väikeses toas kõik riided on tasuta.Noh natuke rahvast käis,aga esmaspäeva hommikul panin kokku 10 suurt prügikotitäit riideid ja kutsusin proua,kes asju edasi viib järgi.Ja oligi käes juba tuldigi küsima poiste riideid-aga need panin kotti,siis suuremate naiste riided-need läksid ka edasi ja lihtsaid poiste kindaid-kindaid,salle,mütse oli kolm kastitäit,2 andsin edasi ja see kast mis meile jäi-seal oli küll kindaid,aga mitte poistele.Siis tuleb küll selline tunne,et mida värki!Ja tegelikult oleme proovinud ka sorteerida,et jätame igast sordist midagi,aga siis ei tule keegi midagi küsima ja lõpuks lähevad asjad ikkagi naabervalda.
Plaanisin tehaselt ühe toa juurde küsida,niiöelda laoks,poepinda laiendada ei saa,et siis ladustaks need asjad,mida ei raatsi ära visata või edasi anda teise ruumi ja nad ootavad oma aega.Aga see tähendaks lisakulu ,väikese 20 ruutmeeri juurde rentimine lisaks rendile 100 euri,mõtled et pole ju nii suur summa.Aga tegelikult ikka on.Nii et nokk kinni saba lahti.
Aga vaatame mis elu toob,kui ikka madalseis jätkub,eks siis vaatame edasi.Päev korraga!

Hingede päev.

Need armsad,kellest jäime ilma,on tegelikult alles meie sees-nad on nii ligi et ei torka silma-nii nagu valgus tolmukübemes.Leelo Tungal
Olen oma elu jooksul kaotanud 2 mulle väga olulist inimest,keda pea iga päev meelde tuletan.Esimene oli mu vanaema,ta oli just selline vanaema,nagu igal pool kujutatakse,et rätik peas,nägu naerul ja põll ees.Minu lapsepõlve õnnelikumad ajad olid koolivaheajad maal vanaema ja vanaisa juures.Siis hakkas suvi juba mai lõpus ja kestis augusti lõpuni.Vanaema ja vanaisa elasid maal väikeses külas,kus oli üks külapood,postkontor ja kord nädalas käis rändkino.Vanavanemad pidasid loomi,alguses oli neil lehm,pärast nutriad.Sellised veerotid,kes elasid puurides,aga igas puuris pidi olema ka veenõus,kus nad ujusid.Neid kasvatati nahkade pärast.Sest välimus oli neil küll suure roti oma.Alguses pelgasin neid,aga pärast nähes kuidas vanaisa nendega jutustab,siis see hirm kadus.Põnev oli neid jälgida,nad sõid oma toitu,seistes tagumistel käppadel ja hoides toitu esimeste käppade vahel,isegi putru,mida vanaisa neile keetis-seda toppisid nad esimeste käppadega suhu.Nõukaajal need nahad olid moes.Mäletan et nii mu emal kui ta õel-mõlematel olid vanaisalt saadud nahkadest tehtud mütsid,kraed jne.Kuigi mina selle naha ilu tollal ei osanud näha,selline karm,sile ja külm. Vanaema tegi kõik et mul oleks maal hea ja mõnus olla ja tundsin ennast seal hoituna.Kui ta lahkus ootamatult insuldi järel,ei saanudki ma sellest üle.Vaid tõmbusin üha rohkem endasse ja see mõjus mu puberteedieale ka põrutavalt.Kui vanaema suri,olin u 9-10,et taganjärgi on kahju,ta oleks võinud u 10 aastatki kauem elada ja mu elu oleks hoopis teisiti kulgenud.Aga mis enam.Põhiline on see,et kui mul on raske,siis mõtlen vanaemale ja kujutan ette,mis nõu ta mulle annaks ning mul hakkab kergem.Tänud sulle ,et olemas olid.
Teine armas inimene,kes mult ootamatult ära võeti oli mu sõbranna Ilse.Ta oli must 7 a vanem ja innustas mind kõiges,samuti oli mulle suureks eeskujuks.Tal oli väga hea maitse ja kunstianne.Aga ta ei jõudnudki seda niimoodi kasutada,nagu oleks võinud.Sest igapäeva rutiin segas vahele.Kui ta oleks praegu veel alles,teeksin taaskasutust koos temaga ja meil oleks oma käest võtta kõik töötoad ja kunstiringid jm.Ta jäi ühel pimedal sügisõhtul auto alla-ei kandnud helkurit ja auto ei näinud teda.Surm oli silmapilkne.Olin siis veel Tallinnas restoranis tööl ja mäletan kui ta elukaaslane helistas mulle,et Ilse jäi auto alla,ütlesin et kutsu kiirabi,sest ma ei tahtnud uskuda kõige hullemat-ta vastas,et kiirabi juba viis ta minema-karjusin talle et kõik saab korda,ma TEAN.Aga ei saanud...Mulle mõjus see niimoodi,et ma ei saanud magada ja sain esimest korda ärevushoo,mäletan et see oli selline tunne,et nagu vibratsioon on sees,kõik väriseb ja mitte midagi ei saa teha,aga magada ka ei saa.Läksin perearsti juurde ja küsisin unerohtu või midagi rahustavat.Kirjutati Zanax välja,mõtlesin,et see ongi see kurikuulus unerohi,millest võib sõltuvusse jääda.Proovisin seda võtta,aga see pani momentaalselt magama.Kõige hullem,et võtsin seda hommikul kui tööle läksin,et saaks tööl olla,aga vastupidi ma ei suutnud silmigi lahti hoida.Kuidagi pidasin selle päeva vastu,aga rohkem seda rohtu ei puutunud ka.Kuidagi elasin need päevad ja matused üle.Teades,et aeg on see mis parandab haavad.Ja nii oligi,aga ikkagi oled sa mul meeles kallis sõbrants,homme on su sünniaastapäev,et hei-hei kus iganes sa oled,palju õnne sulle!
Selle ärevushoo kohta-paar korda on mul see veel tulnud,just siis kui ellu tuleb midagi väga hullu,mis paneb närvitsema.Aga nüüd proovin magamisega sellest üle saada,sest see kõige ohutum.
Pühapäeval käisin esimest korda meie kandi kirikus,kus oli hingede päeva jumalateenistus.Alguses mõtlesin,et kuidas seal on,sest pole varem Luteri kirikus teenistusel käinud.Aga tegelikult mulle väga meeldis nii jutlus kui kõik see õhkkond mis seal oli.Sel päeval oli ka armulaud ja mul lubati sellest osa võtta.Mul tulid pisarad silma kui selles osalesin.Tänud armas Jumal,et lubasid seal viibida ning kaitse ja hoia meid kõiki.Aamen.