TÖÖ VÕÕRAL MAAL

Tervitus! Seda postitust ajendas kirjutama minu kommentaar Taaskasutuse lehel.Nimelt reklaamisin poe uut kaupa,T-särke jm.Tõin neid ukrainlaste palvel ja siis tundus,et tahaks seda teemat teiega jagada. Olen varem ka maininud,et mul on kogemus välismaal töötamisega.Eelmise masu ajal sattusime mehega Helsingisse tööle,nagu ikka naised töötavad seal koristajana ja mehed ehitajana,nii ka meie.Minu töökohaks oli üks suur täiskasvanute kool,kus enamjaolt õppisid migrandid,nende seas oli palju tumedama nahavärviga mehi ja naisi.Soome riigis on sotsiaalabi väga hästi korraldatud ja kui sinna maale satub tumedama nahavärviga inimene,e.põgenik,kes võtab kaasa ka oma suguvõsa,siis hoolitseb riik kogu suguvõsa eest,maksab toetusi,suunab keeleõppele jne.Nägin seal igasugu pagulasi,enamasti olid nad rahulikud ja vaiksed.Aga kuna meie elukoht asus Helsingis Itakeskuse lähedal,siis seal oli lausa nende pesa-Idakas oli pagulasi paksult täis.Idakeskus on üks suur kaubanduskeskus Helsingis ja kuna pagulased tööl ei käi,siis passivad nad hommikust õhtuni kaubakeskuste kohvikutes,aga mitte kõigis,vaid teatud kohvikutes,mis olid kuskil kesk platsi vms.Ja istujateks olid ainult mehed.Sest naised kasvatavad lapsi ja istuvad kodus.Aga nagu näha mõned käisid koolis ka-koolis oli nii mehi kui naisi.Koolimajas oli ka eraldi palvetuba neile,et pagulased käisid seal vaheajal palvetamas. Idakeskuses oli naljakas vahejuhtum ka.Kui Helsingis elasime,siis üürisime ühe 2toalise korteris ühte tuba,aga see oli väike ja enamsti käisime seal ainult magamas.Idakeskus oli meist u 2 km kaugusel.Meie elukoha ja kaubanduskeskuse vahele jäi väike metsatukk e. park. Sinna oli tehtud jooksurajad ja võimlemiskangid puust jne.Ja iga päev pärast tööd käisime seal jalutamas,mõtlesime,et vot nüüd hakkame trenni tegema,natuke tegime ka,aga lõpuks jõudsime ikka välja Idakeskusesse.Seal otsisime ka põnevaid söögikohti,et saaks proovida uusi maitseid ja just selliseid kus oli Buffee-et maksad ühe hinna-näiteks 10 euri nägu,aga sööd palju tahad-vaesele eestlasele ju selline kõige parem toidukoht.No ja ükskord otsisime jälle mõnda uut toidukohta,just Aasia oma,meile meeldis idamaine toit ja sattusime ühtede tumedanahaliste söögikohta.See oli kuidagi nurga taga peidus,nimetus Asia Buffet vms,astusime uljalt sisse ja siis tardusime-meid jõllitas vähemalt 30 silmapaari,see selleks,ikka vaadatakse ,et kes sisse tuleb,aga need olid KÕIK mehed ja tumedanahalised ning nendes pikkades kleitides vms.Siis saime aru,et sattusime nende endi söögikohta,kus valged ei käi.Aga imelik oli see,et meid välja ei aetud,seal oli Buffet laud,mille sildi peale õnge läksimegi.Võtsime taldrikud ja astusime leti juurde,aga kuna meid jälgiti ja nende omavaheline sumin oli ka vaibunud-siis oli selline tunne,et saaks siit ruttu minema!!!!Kuidagi saime taldrikud täis ,vohmisime toidu sisse ja mu elukaaslane Jaak,kes tavaliselt alati juurde võtab,sel korral ühmas,et ah kõht on täis ,Siis kiirel sammul lahkusime sealt.Pärast mõtlesime,et ega me polnud kindlasti esimesed võõrad,kes on sinna sattunud ,et pole hullu.Aga naljakas kogemus igatahes. Aga nüüd patran oma kogemustest,pidin ju ukrainlastest rääkima.Kui hakkasime poodi tegema,puutusime kokku Eestis töötavate ukrainlastega.Nad töötavad selles tehases,kust ruume rendime ja nende ühiselamu on täpselt poe ruumide all.Sissepääs on meil nendega sama,meie ainult läheme teisele korrusele.Alguses polnud nagu midagi,inimesed nagu meiegi,rahulikult elasid ja töötasid.Aga alles nüüd on jäänud sinna pidama kindel seltskond,vahepeal sattus sinna tööle ikka igasuguseid kloune. Ja meil tekkis nendega ka konflikte.Eks tööle tulijaid on igasuguseid,ka neid kes tahaks rohkem napsutada,aga mitte tööd teha.Ja oligi üks punt kes u aasta tagasi tööle tuli.Aga need tüübid käisid küll rohkem Turba toidupoes õlut ostmas kui tööl.Ja on ju teada et alkohol mõjub inimestele erinevalt,siis ei teadnud me ükski päev kui poodi läksime,mis meid ees ootab. Läksin siis jälle poodi ning üks mees oli tsüklisse sattunud,s.t. et iga päev jauras oma õllepurkidega seal maja ees,ok,nende hoov,ise teavad,aga siis leidis,et kõige parem oleks õlut juua ja magada meie trepil.No kuidagi saime ta sealt minema,aga nii kui ärkas oli jälle trepil istumas.Ja siis ühel reedel plahvatas pomm-see vend,kes trepil passis-leidis omale topsivenna-see oli seda tüüpi mees,kes käib ringi nn. arbuusid kaenla all ja on kogu aeg õhku täis,aga kui lonksu alksi saab-siis nagu laulusalmgi ütleb-varblasest teeb kotka.Vot see kotkas tuligi poodi jaurama-selles stiilis,et mida teie eestlased siin ilma venelasteta oleks teinudjne.Ta oli Ukraina venelane ja väitis,et nemad tõid meile nõukogude ajal ilusa elu ja meie ei osanud seda hinnata ja me peame neile TÄNULIKUD olema!! Ütlesime vastu,et nõuka aeg oli nõuka aeg,sellel ajal olid ka omad plussid,aga nüüd on aeg edasi läinud ja pole mõtet seda taga nutta.Aga see oli sääse pirin,sest kotkas sai just hoo sisse-läks nii hoogu ,et tuli juba kätega vehkima.Kuidagi saime ta poest välja ja siis andsin nõukogude liidu kangelastest teada ka Kyteksi juhtkonnale,asi lõppes sellega,et kogu pataljon saadeti kiiremas korras kodumaale tagasi.Lõpp hea kõik hea! Aga selle intsidendiga tuli mulle meelde meie Tallinna pronksiöö,mis toimus 2008 aastal.Olin tol õhtul Tallinna vanalinna restoranis tööl,töötasin tol ajal seal,aga kuna olin köögis ja ainult raadio mängis,ei teadnud,et väljas mingi jama on.Andsime tellimusi välja ja raadiost natuke midagi räägiti ka,aga oli kiire ja ei pööranud tähelepanu sellele.No ja kell 23.00 läks köök lukku ja hakkasin Vabaduse platsi poole minema.Elasin tollal Laagris ja kasutasin ühistransporti-iga hommik ja õhtu sõitsin tööle ja tagasi number 18 bussiga.Kui aga tänavale jõudsin,oli tunda ärevust,inimesed sagisid ringi ja olid kuidagi närvilised.Aga siht oli silme ees ja jätkasin teed,restoran kus töötasin asus Raekoja platsi taga,et natuke aega kulus enne kui Vabakale jõudsin.Jäin bussipeatusse seisma ja siis see tuli-Viru poolt tuli mööda autoteed suur summ rahvast,kes karjus vene keeles ja laamendas-see oli seesama,mida pärast uudistes ka näidati.See oli jube vaatepilt-nad karjusid täiest kõrist-eto vsjo nasõ jne.Tõmbasin tahapoole ,see summ läks must umbes 5 meetri kauguselt mööda.Jäin kivistunult seisma-ei teadnud mis teha-minna tööle tagasi,aga mis sealgi mind ootab,uksed pannakse ju lukku-koju minna-ei saanud,bussid ei sõitnud.Jälgisin kuni see summ jõudis Palace Hotellini ja liikus Kosmose poole.Siis tuli mulle meelde,et marsad sõidavad,vantsisin siis Kaubamaja juurde ja õnneks nad sõitsidki! Sain kesklinnast minema-jumal tänatud.Muud kõike mis sel ööl toimus sai hiljem telekast näha.Aga siiani on mul meeles see sokk,kui seda hullunud rahvahulka nägin,see oli tõesti jube kogemus.Lootsin et ei pea seda enam nägema,aga nüüd väiksemas variandis nägin seda meie Taaskasutuses.Aga noh,mis ei tapa-teeb tugevaks.Nüüd õnneks on jäänud tehasesse tööle normaalsed,korralikud mehed,kes on siin töö pärast ja suhtleme nendega nii nagu naabrid ikka.Siin peab paika see ütlus,et igas rahvuse hulgas on soodasid ja normaalseid,et siin pole midagi imestada.Et rahvus ise pole süüdi,ikka see kes ise oled.